LIFTIS LÕKSUS: Kopp-kopp, palun aidake!
Tuumasõja, jääaja, kehalise kasvatuse ja metanoolimürgituse järel kartsin ma lapsena kõige enam liftisõitu. Ei tea, kust see hirm tuli – kodumajas meil lifti polnud –, kuid üks kord, vahest seitsmeaastasena, jäin külas sügavalt magama ning ärkasin vanemate süles alles siis, kui Lasnamäe paneelmaja tõstuk oli uksed kinni kolksutanud ja unnates mööda betoonšahti laskuma hakkas. See oli õudne. Hirmudes ongi õudne just nende irratsionaalsus. Ka metanooli polnud mul justkui mingit põhjust karta, kuid sellegipoolest pelgasin ja umbusaldasin iga alkoholipudelit.
Ajapikku kartus hajus. Olin juba murdeealine, kui kolisime tornmaja 12. korrusele, kus lifti kasutamine möödapääsmatu. Hoolimata armiliseks põletatud nupulauast, logisevast põrandast ja mürisevast mootorist osutus lift täiesti usaldusväärseks abimeheks. Peaaegu kolm järgmist aastakümmet teenindasid liftid eri maailmajagudes mind laitmatult. Kuni ühel juulipäeval Ekspressi toimetusse minnes harjunult tõstukisse sisenesin, sõiduõiguse kiipkaardiga tõestasin ja neljanda korruse nuppu vajutasin. Nupu taga süttis punakas valgus, lift sulges uksed ja... seisis.