Mis kirjanik mina, mees, ikka nii väga olen.

Kolm-pool üsna kõhetut raamatukest, neistki kaks kokakad.

Kõlbab mu kohta murdeline kirä­tsura küll. Või, kui sobib, kirja­mees, tindisolkija, edasi läheks juba vängeks ja ammu antud lubadus mitte kasutada neid karvasemat sorti sõnu.

Aed on mul küll.

Täpsemalt on see küll lugupeetud naisetüki oma. Mina olen siin niisama.

Ja tunnistan suurema häbita, et ega ma aiaga muud teha oska, kui selles ringi konnata ja vaadata. Mõnus. Nagu eelmainitud naisterahvas targasti ütleb, suvel on meie elutuba pea 800 ruutmeetrit. Peaaegu, sest igal pool kasvab ju midagi.

Just nimelt midagi, sest ega mina tea, mis iileksid või jorjenid need on.

Minu meelest on kõik lilled jorjenid. Kuigi ükskord tõmbas naisterahvas vahele. Läheme tasakesi mööda linna, kuskil kastis kasvab mingi lill.

Mis lill, küsib naine.

Jorjen, vastasin mina paugust.

Ongi, rõõmustas tema, näed, midagi sa ikka tead.

Nääh, ütlesin mina, ei tea ma midagi.

Loomulikult on aed vahva, eriti kui oskaja inimene selle kallal käib. Margot kaheldamatult on oskaja inimene, topib neid lilli niimoodi, et kogu aeg kuskil miski õitseb. Üks lõpetab, teine alustab. Mina vahet ei tee, ehkki üritatakse kangekaelselt botaanikatunde pidada.

MÕRTSUK-AIAPIDAJA: Jüri Pino maitsva (ja veel elusa) kodulinnuga, kes söönud seda, mida tahab, mitte seda, mida ette visatakse.

Mille peale mina oskan ainult tõlkida, kui jubedad on mõned lillenimed.

No näiteks mingi hosta kõlab mulle kui ladinakeelne hostis, mis tähendab vaenlast.

Gladiool on selgelt sugulane gladius’ega ja võiks tõlkuda mõõgakeseks.

Nemesia on kuri kättemaks ehk Nemesis.

Vaat nii.

Kogu mu tarkus.

Sest botaanikaga on tõesti ammusest ajast halvad suhted. Koolist peale.

Nimelt võttis õpetaja pähe, et mul on kohutavalt halb käekiri, mistõttu vihik suhteliselt mõttetu, midagi välja ei loe.

Eks tal olnud õigus, ma võinuks arstiks minna. Ja kui keegi kunagi vaataks, mismoodi ma omal ajal intervjuusid tegin, ei saaks ta märkmetest mõhkugi aru. Mingi kriksadullid, kui sedagi. Aga, muide, natuke kõrvale kaldudes, üles kirjutada on mõistlikum kui diktofoni usaldada. Lindilt maha kribada on üks viletsus ja rist ja poolkuu ja püha lehm. Üritage meelde jätta ja hiljem oma sodimistest aru saada, palju libedamalt läheb. Muide, et jutule autoriteeti anda, seda on kirjutanud Gabriel García Márquez ise, kes kah vana ajakirjanik ju.

Niisiis lasti mul botaanika vihik mitu korda ümber kirjutada. Korraliku käekirjaga.

Sa püha püss, kui tüütu see oli.

Esimene kord ma tegingi seda, nuttes ja kirudes.

Siis läksin kavalaks, kirjutasin uude vihikusse ümber vana lõpu, ütlesin, et teine on veel, mis täis sai, aga see muidugi ununes koju.

Väike vastik suli.

Nii see botaanika minust kaugele jäi, vastumeelseks sai. Antagu andeks. Nõgese tunnen ma ära, aga murulaugu pähe olen küll õuest ei tea mis lõikeheina supi sisse tassinud. Ei, oot, sibula tunnen ka ära.

Nõges mulle, muide, hullult meeldib. Lapsena, jah, kartsid teist, et kõrvetab. Aga ega siis ju pekk ka maitsenud, mis nüüd hea meele ja kahe suupoolega sisse läheb. Nõgesest saab lahedat suppi, lahedat salatit ja, mis eriti vaimustav, vägevat vihta.

Naisterahvas küll ütleb, et temale on nõgeseviht liiga vänge. Teadagi, naiste nahk on ju kaks kolmandikku meeste omast. Mulle jälle hullult meeldib, sihuke tunne on veel pool päeva, nagu keegi sügaks sind kogu aeg. Muudkui tahaks mõnust röh! öelda.

Tuhm siga siin aias, nagu ma olen. Isegi muru niita mul tavaliselt ei lubata. Et lohakas ja kärsitu, jätab igale poole torte ja tuuste.

Ja tunnistan suurema häbita, et ega ma aiaga muud teha oska, kui selles ringi konnata ja vaadata. Mõnus.

Loomkonnast, kes meil siin ringi toimetab, tean natuke rohkem. Aiapäkapiku ja -tööriistana teenib part Mustu. Kuigi ta läheb aina kirevamaks. Oli ka Püstu, india jooksu­part, see on sihuke pudeli moodi lind, aga rebasel läks sügisel kõht tühjaks. Pardi mõte on, et sööb teod ära. Meil pole ühtegi, ja kui keegi küsinud, kuis tigudest lahti saab, kohe vastus: paar parti aeda lahti ja korras.

Siis on kukk Gunther, kanad Bianca, Lisbeth, Charlotte ja Smeralda. Värskusastmega otse mulgust munad ikka saadaval, mõnikord tabad veel soojana. Muidu ka tore seltskond. Varem oli suurem ja mitmekesisem, haned, pardid, kalkunid, aga tundus, et hakkab üle pea käima, ja tuli teha müügitegevust ... no ja natuke kirvest ka vibutada.

Jah, minust on linnalähedases suvilarajoonis elades paras mõrtsuk saanud. Mis sa ikka teed kukega, kes jalga kargab või Margotile näkku, kui süüa viima lähed. Naks ja aitäh, linnuke, et sa nii maitsev oled. Et sul on punane liha, sest sa oled söönud seda, mis tahad, mitte seda, mis ette visatakse. Elu. Maitsev.

Kunagi, kui rahaga oli nii, nagu ta vahel ikka on, ehk üldse polnud, tuli nentida: oleme me ikka paarike luusereid. Poodi minna ei jaksa, niisiis tuleb part mättasse lüüa ja hanemunadest omletti teha. Oli küll paar korda nii. Elu.

Ajah, ma paljastan paar saladust. Või siis lükkan ümber eelarvamusi. Hani on tegelikult üks täiesti inimsõbralik lind. Kuigi sisiseb koledasti ja käitub nagu vana draakon ise, lööd ikka kartma küll. Valvurina koerast parem, kardetakse rohkem, ja kui koera saab mingi vorstiga ära osta, siis hane mitte iial. Päästsid Rooma, eks, üks neist on Coldstreami kaardiväerügemendi maskott kah, ma ei oska öelda, mis auastmes parajasti.

Paras nuhtlus ka, kui keegi tahab iluiluaeda pidada. Hani on raevukas taimetoitlane. Sööb pea kõike, mis otseselt mürgine ei ole. Nii et teeb aia väga puhtaks. Kõigest. Kevadel, kui lume alt tuleb välja igasugune mõttetu poolmädanenud kulu, on see muidugi tore. Tolamad isikud on imestanud, et miks teil veel rohi ei kasva. Haned panid rõõmsalt kõik selle maasvedeleva silo nahka, must maa väljas, hästi väetatud ka, nii et kui rohi kasvama hakkas, oli see üsna sinakat karva.

Part jälle on meeletu suller. Kogu aeg niisugune nägu peas, et mis sa minust, lollist linnust, tahad, mul aju täiesti sile. Heh. Aga kes need mult kunagi varda šašlõkki sisse vehkisid, ah? Tulen mina rahulikult, loen vardad keerates üle, üks puudu. Meie, lollid linnud, ei tea midagi, aga tühi varras vedeleb maas. Sulid. Vihastada ka ei oska, sest nad on nii lootusetult naljakas vaatepilt. Midagi erilist ei tee, lihtsalt paterdab, aga on lõbus.

Vaat sihuke vaikne aiaelu. Kes mind tunneb, tulgu külla. Ma olen peaaegu alati kodus.

Jüri Pino