Minagi tulin seda vaatemängu kaema. Selle kohta, et kõik meediakanalid on kohal ja annavad otsereportaaži, polegi publikut palju. Vasta paarsada ümbruskonna majadest vaatama tulnud inimest, näol ootusärevus ja ebamäärane naeratus. Ja kümmekond päris-puukaitsjat – veteranid, kes on siin juba kuu aega vapralt meelt avaldanud. “Olen taevane vägi su maises kehas,” laulavad nad.

Remmelga ümber on ring koomale tõmbunud. Kahelt poolt on ehitustrass juba ära tõmmatud, veel on puu all ruumi vaid politsei eriüksuslastele ja paarile tuletõrjeautole.

“Kas ma peaks alla tulema,” karjub läbi tuule valges villases kampsunis viimane mohikaanlane.

Ei, karjutakse vastu, roni kõrgemale! See on su viimane lootus, nad ei julge kõrgemale tulla, sest seaksid su elu ohtu, õpetavad targad mehed maapinnalt.

Saale, karjub mees mõne hetke pärast uuesti. Tunda on, et politsei läbirääkija on mehe mõtlema pannud.

Tundub, et vaimsete huvidega muusikateadlane Saale Kareda on siinse lahingüksuse autoriteet. Ta annab intervjuusid ja seletab dokumente näidates, miks puu maha võtmine vale on.

“Mul on valida," karjub mees, “kas tulla vaba mehena alla ja puu võetakse maha, või mind tuuakse alla ja pannakse vangi.”

Haabersti rahvas on sinuga, karjutakse talle vastu. Mitte eriti kõvasti.

See on vana hõbepaju viimane elupäev. 27. juuni 2017, sooja on 12 kraadi, madalate tumehallide pilve all lõõtsub läänetuul kuni 17 m/s. Paju pikad saledad oksad sahisevad ja kiiguvad tuules veel viimast korda. Nii palju kui saavad. Mehed saagidega on tõstukikorvides valmis. Kuidagi väga üksi tundub see puu nüüd.

Siinne olukord meenutab mulle midagi, mida ma kunagi näha pole saanud: keskaegsete inimeste pinevat närvikõdi avalikus hukkamispaigas vaatemängu oodates.

Ta on alla andnud, teab oma saatust. Külm läänekaaretuul laseb tal hõbedasi lehti sahistada nii palju kui suudab. Eile oli keegi Facebooki pannud oma bernhardiini pildi – allkirjaga “Viimane eluhommik”. Koer läks surmasüsti saama ja tal oli silmis sama pilk. Leppinud. Juba teisel pool. Selle paju ilme on praegu samasugune.

Siinne olukord meenutab mulle midagi, mida ma kunagi näha pole saanud: keskaegsete inimeste pinevat närvikõdi avalikus hukkamispaigas vaatemängu oodates.

Paju on oma viimasel elukuul kogenud neidsamu hukatavale osaks saavaid alandusi. Pole piisavalt vana! Pole ta mingi emapuu! Niikuinii sureb ära!

Millal see siis oli? 1947. aasta kevadel, kui üks pajuoks siin Harku järve soos juured alla kasvatas? Sel aastal, nagu tänavugi, toimus laulupidu. Ja rahareform, sõjaaegsed rublad asendati uutega. Raudteejaamadesse veerevad lõõtsahelide saatel “lõbusad” punavoorid. Sünnib Lembit Ulfsak.

Aga võibolla oli see kümme aastat varem, 1937? Sel aastal avati Tallinnas hotell Palace, kohvik Kultas, Pärnus Rannahotell…olid ilusad ajad. Paju võiks paljustki rääkida.

“Kas teil lapsi on,” küsib mustade prillidega politseinikult noormees, kelle välimus ilmeksimatult jutustab remmelga all valvatud öödest, “ja sellises riigis me kasvatame oma lapsi?!”

Paju mahavõtmist taunivates protestihäältes kostubki rohkem pettumust eluoluga laiemalt. Ühe inimkonna progressile jalgu jäänud puu eluõiguse eest võitlemises kristalliseerub kogu jõuetus, mida need inimesed enda elu korraldades tunnevad.

Praegune paju lahing meenutab mulle 1987. aastat. Ka tookord “läks asi lahti” rohelisest mõttest, looduse kaitsmisest ja esivanemate pärandi kaitsmisest – muinsuskaitsest. Need olid käepärased ja mõistetavad sõnumid, millega inimesed oskasid oma vastuhakku väljendada. Ka siin kostub eriüksuslaste abiga pajust eemale tara taha tõrjutud inimeste suust rahulolematust ja meeleheidet.

Ja samamoodi vaevus tookord vaid “käputäis hipisid” Draamateatri ees piketeerima, kannatades vapralt mööduvate kodanike ebalevaid naertatusi.

Tõstuk langeb paju okste vahelt maapinnale, korvis kössitab Valge Kampsun. Kaks politseinikku haaravad ta enda vahele ja toimetavad politseibussi.

“Asi on nüüd läbi,” raporteerib tuntud reporter asjalikult telefoni ja pakib kaamera statiivi õlale.

Tuulepuhang lööb vana remmelga peenikesed oksad sirgu, tundub nagu paju oleks pea uhkelt püsti löönud. Ma ei jää ootama sae käivitamist.