Millal sa teadlikult Le Mansi poole püüdlema hakkasid?

Ma arvan, et olin 12 või 13... Jah, 13, pääsesin siis esimest korda võidusõiduauto rooli, võistlus oli liivaovaalil. Samal aastal nägin telekast esimest korda Le Mansi ja see meeldis mulle algusest peale väga-väga.

Nii et kui sa 2008. aastal Talvar Racingu karditiimis sõitsid ja mina olin tiimi fotograaf, siis sa juba teadsid, et tahad jõuda Le Mansi?

Jah, siis ma olin aru saanud, et tahan jõuda just Le Mansi ja mitte vormel-ühte.

Nüüd sa oledki siin. Aga kuidas see täpsemalt juhtus?

See on tegelikult päris huvitav lugu. Kohtusin ARC Bratislava tiimibossi Miroslav Konopkaga (kes on ka üks tiimi sõitjaist – TV) mullu oktoobris. Tulin Prantsusmaale Ginetta uut prototüüpi proovima, selle firma autodel ma sõitsin ka varem Euroopa Le Mansi-sarjas. Nad said valmis uue auto ja kutsusid mind sellega võistlema. Jõuan raja äärde ja näen, et mu tiimikaaslaseks on Miroslav Konopka – keegi uus minu jaoks. Saame tuttavaks ja ma mõistan, et mu paariliseks on ehe gentleman-driver. Teeme kvalifikatsiooni ära, läheme starti, mina olen roolis... Ja 30 sekundit hiljem on mul võidusõit läbi, sest esimesel ringil sõidab mulle keegi tagant täiega sisse, juba kolmandas kurvis. Ja ongi kõik, sellega saab kuuetunnine võistlus otsa. Mina satun haiglasse, Miro lendab kohe koju.

Aga järgmisel päeval Miro helistab. Küsib, kuidas mul asjad edenevad. Mina vastu, et perse valutab. Raske on kõndida, perse on lõhki.