Uurides akadeemilisel puhkuse ajal lõputöö jaoks tehtud intervjuude salvestisi, resoneeris minuga eriti teravalt ühe endise ajakirjaniku kriitika meedia töömudeli suhtes. Toon ta intervjuust välja paar lõiku, mis mind kõnetasid:

„Ja tuligi pinnapealsus. Sest ajakirjanikel on nii kuradi kiire ja ei jõua spetsialisti kätte saada või talle helistada, jama on kuskil. Hommikul antakse lugu, aga allikas ütleb, et "saage aru, me täna ei saa vastata, uurimine võtab aega". Ja ajakirjanik ütleb, et "saage minust aru, mul on tähtaeg". Aga päris palju lugusid, mis me teeme, ei ole ju üldse järgmise päeva lood. On äkkuudiseid, aga enamikest uudistest on suva, millal me need avaldame. Miks me tekitame endale survet?“

„Ülitinglik kiirustamise tunne, mis tuleb sellest, et ajakirjanikud elavad mullis. Nad arvavad, et kõik toimub hullult kiiresti ja nad ei saa aru, et enamik inimesi ei istu veebis kogu aeg ega refreshi. Kedagi ei koti! Käidki ringi ja ütled, et: "Saage aru, kedagi ei koti, rahunege, kurat, maha!"

Need puudutasid mind, kuna tundsin end ära.

Õppepuhkusel olles – aga ka puhkusel või tööga mitteseotud ajal – üritan tarbida võimalikult vähe meediat, sest mul on ammu mitte üksnes kõrini, vaid juba laubani infoküllusest. Iga pagana meedium tahab mu tähelepanu. Selle saamiseks kasutatakse üha meeleheitlikumaid ja häirivamaid võtteid. 24/7 uudistetsükkel on muutunud talumatuks.

Neljapäeva õhtu, see kevad. Jalutan elukaaslasega pargis, nutitelefon uriseb. Ahah, keegi saatis sõnumi või saabus mingi tähtis uudis. Kahman soojast jopetaskust telefoni, avan ekraaniluku ja näen Delfi teavitust: „Siret Kotka abiellub Martin Repinskiga“.

Vahin juhmilt telefoni.

Miks see oluline on?

Head aega, äpp.

Mõned päevad hiljem kustutan ka Postimehe mobiilrakenduse, sest saan teavituse stiilis „Jüri Ratas:

Iga pagana meedium tahab mu tähelepanu. Selle saamiseks kasutatakse üha meeleheitlikumaid ja häirivamaid võtteid.

Eesti on heades kätes“ (võin eksida täpse sõnastusega). Vot siis. Ei oleks oodanudki, et peaminister midagi sellist avaldab.

Nii jäängi kasutama üksnes ingliskeelseid äppe, mis teavitavad siis, kui Euroopas või ülejäänud maailmas toimub midagi tõeliselt tähtsat.

Teine põhjus: VAATA, LOE, IMESTA, HOIA JA KEELA, MINE VÕI HULLUKS, TÄIESTI PÖÖRANE. Neid või sarnases stiilis sõnu on pealkirjades liiga palju, liiga tihti suures kirjas. Millal toimetustes teadvustame, et see on probleem, kui me ei suuda tavalises kirjas lugejate tähelepanu köita?

Kolmas põhjus: otse-eetrid. Võib-olla ujun vastuvoolu, aga otse-eeter on uudistemaailmas vajalik üksnes siis, kui ollakse tõepoolest pöördelise sündmuse juures/keskel või on stuudios mõni väga tähtis isik, kelle öeldu võiks kõnetada Eestis vähemalt mingit kriitilist osa siinsest elanikkonnast. Ka Facebook Live’i kasulikkusest sain aru alles siis, kui toimus Türgi „riigipööre“. Muul ajal ma tõesti ei mõista, miks peaks otse-eetri abil andma kandepinda millelegi, mille tõesuses ja väärtuslikkuses kahelda võib.

Neljas põhjus: sisuturunduslikud tekstid uudiste vahel - kuigi mõni sisuturunduslik tekst võib siiski ka uudistest põnevamaks osutuda - ja sellest osaliselt tulenev usalduse kaotus infovoo osas.

Loomulikult mõistan, miks need ja teised sarnased mehhanismid meediaettevõtetes kasutusel on. Needsamad võtted toovad ju minu laualegi leiva, või ja vorsti. Aga täheldan, et ülekülluslik infovoog peletab mind ja mu nooremaid tuttavaid traditsioonilisest meediast.

Sotsiaalmeediale on samas seatud madalamad ootused. Ehk ongi nii, et sotsiaalmeedia on oma töö inimeste harjumuste voolimisel teinud ja nende tähelepanuvõimet niivõrd palju lühemaks hakkinud, mistõttu "vana meedia" kompab uute lugejate-vaatajate-kuulajate meelitamisel üha uusi äärmusi? Tulevikule mõeldes meenub vägisi Briti ulmetelesarja „Black Mirror“ episood, kus vilkuva ja lärmaka reklaami tõrjumise eest pidi igal korral maksma suurele korporatsioonile või riigile väikse summa.

Õppisin ülikoolis meediamajandust ja kavatsen õppida seda omapäi edasi ka pärast ülikooli, et leida lahendusi või vasturohtu mudelile, mis soosib pealiskaudsust ja (üleliigse) info eest põgenemist. Praegu mul neid ei ole. Kel on, andke teada. Arutleme nende üle ja põrgatame omavahel uusi ideid. Ajakirjanikuna on minu jaoks töö üks suuremaid väärtusi näost näkku vahetu kontakt, mitte telefonivestlus või meilivahetus.