Vanatädi külmus surnuks, vara tassiti laiali
Ühel külmal talvepäeval suri hobusefarmi pidanud mammi Ann Novgorodova ära, külmus surnuks.
Muidu poleks sellest lugu olnud, matustele tuli ka vaid käputäis inimesi.
Aga mammil oli Ida-Virumaal suur maatükk ja maatükil erinevaid asju ja elukaid.
Terve vanaduspõlve elas malbe Ann üksildast elu, iial ei käinud teda vaatamas ükski sugulane. Aga pärast surma oli Annil korraga palju sõpru ja sugulasi. Oleks kõik see seltskond Anni sünnipäevale tulnud, oleks ta end istuli ehmatanud. Tavaliselt käis sünnipäeval ainult sotsiaaltöötaja, lill näpus.
Pärast Anni surma kadusid tema maatükilt hobused, kadus traktor, tema pangakaardilt pandi pihta mitusada eurot. Minema tassiti isegi aias vedelenud sõnnikuhunnikud (hobusesõnniku eest saab head raha).
Anni kodu pöörati pahupidi. Tema kitsukese maja põrand on nüüd kaetud meetrikõrguse rämpsuhunnikuga. Keegi viis minema Anni voodi, rebis puruks tema kardinad.
Selles Ida-Virumaa külas arvasid kõik, et Annil polegi sugulasi.
Aga pärast mammi surma olid ka sugulased platsis. Tervelt kolm naist! Ann oli nende vanatädi. Sugulased said endale Anni maatüki, nüüd võitlevad ka hobuste, traktori, sõnnikuhunniku ja pangakaardil olnud raha eest.
Suur tüli on lahvatanud küla ja sugulaste vahel. Külarahvas süüdistab sugulasi, et need ei hoolinudki Annist, on ainult raha peal väljas. Sugulased aga… nemad süüdistavad külarahvast täpselt samas.
Aga miks oli vanatädi üksi jäetud ja kui palju on Eesti külades veel Annisid?
Ühe Ida-Virumaa sotsiaaltöötaja sõnul on neid palju.
Anni lugu on tavaline Eesti lugu.
Ainult üks tädikese koer hulgub veel majade vahel ringi, meenutab head perenaist.