Viis, kuidas ta sellest teada annab, meenutab üsna täpselt väikelapse strateegiat. Kiljumise asemel on lihtsalt sõim võimuladviku suunas, vähkremise asemel käegalöömine ja kibestumine, hammustamise asemel valitsuste kukutamine valimistel.

Ajakiri Economist luges kokku, et alates aastast 2008 on Euroopa valijad ametisolevast valitsusest ära pöördunud tervelt 29l valimisel 35st. Erinevalt varasemast ei sõltu valitsusparteide tulemus ka sellest, kuidas läheb riigi majandusel. Valijate tavasõnum on: tahan muud ja kõik!

Sel nädalal tahavad midagi muud prantslased. Ligi 60 aastat on seal võimu vahetanud kaks parteid. Praegu ennustavad küsitlused, et kahe finaalkandidaadi hulka nende esindajad ei jõua. Võib-olla ei jõua ka kolme tugevama hulka. Need kohad võtavad ilmselt uute liikumiste või varem äärealadele kuulunud parteide kandidaadid.

(Siia vahele kõlagu viimaste valimiste kohustuslik argpükshüüatus: pühapäevane valimistulemus on sedavõrd ennustamatu, et vabalt võib minna kuidas iganes)

Prantsuse valijate peamine küsimus on: kes raputaks poliitika kõige põhjalikumalt läbi. Kas uhiuue liikumise liider liberaalist Emmanuel Macron? Või paremäärmuslane Marine Le Pen? Või vasakäärmuslane Jean-Luc Mélenchon? Olevat neidki, kes kõhklevad nende kõigi kolme vahel. Maailmavaade ei loe siin suurt midagi, paljudele on tähtis vaid oodatud muutuse ulatus.

Mida me tegelikult saame, kui poliitikas kogu aeg raevukalt muutust ja midagi muud nõuame?

Mullu tahtsid midagi muud ameeriklased. Võitja külge sidus paljusid ühine raev, pettumus senistes juhtides ja soov “kuivendada sood" nimega Washington.

Enne seda tahtsid muud britid. Eelmisel aastal veel hispaanlased. Itaallased. Tunamullu kreeklased.

Võib-olla on sobiv hetk mõelda, mida me tegelikult saame, kui poliitikas kogu aeg raevukalt muutust ja midagi muud nõuame.

Peamiselt näib, et saame lõpuks sedasama. Enamasti saame sedasama nii, et sellele eelneb roppu moodi rapsimist ja segadust.

Vasakäärmusliku Syriza lühike eneseteostusperiood tõi Kreekale kümneid miljardeid eurosid kahju. Hispaania oli ligi aasta valitsuseta. Brexit tõi äsja brittidele erakorralised valimised, mille peaminister Theresa May on korduvalt otsesõnu välistanud. President Trumpi 90 päeva on olnud kõike muud kui esimesest päevast alates varasema pea peale pööramine ja lakkamatu võitmine, mida ta oma valijatele lubas. Kas mäletate?

Inimestel pidi saama võitmisest lausa kõrini. Selle asemel on kõvasti olnud õppimist, tõmblemist, sõnadesöömist ja sogaajamist.

Ka meie enda valitsuse maksuvappeid kirjeldame üha värvikamate terminitega. “Põhja-Korea”, ütles eelmisel nädalal Indrek Neivelt. “Märatsemine,” ütles eile Raul Kirjanen.

Nii ta meil käib. Algul ootame võimult võimatut. Siis pettume kohutavalt ja sajatame vere ninast välja. Seepeale kattuvad meie võnked kellegagi, kes on sama tige kui meie ja me anname talle oma hääled. Nüüd ootame juba temalt midagi võimatut, midagi täiesti uut. Seda saamata pettume aga taas ja sajatame uuesti vere ninast välja. Nagu oleks igiliikur leiutatud. Nagu reageeriks väikelaps.

Ma ei ütle, et nägusid vahetama ei peaks. Muidugi peaks. Aga tundub, et kõige enam tuleks ohjeldada oma ootusi. Poliitika muudab väga väikest osa meie elust. Ja parem oleks, kui muudaks veel palju vähem.