Läksin Aavo juurde ning lubasin asja uurima hakata. Juhuslikult olin saanud heaks tuttavaks

Raamatusarja kirjastamine oli viidud teaduse tasemele ning seda pidi tegema täpselt nii, nagu ärimudel ette nägi.

Montenegro saadikuga Eestis. Rääkisin talle sellest loost ja palusin abi kontaktide hankimisel. Slaavilikult ülilahke saadik võttis mõne aja pärast ühendust ja teatas, et ta mitte ei võtnud ühendust päevalehe toimetusega, vaid otsis üles algallikad – Hispaania firma esindajad, kelle litsentsi alusel raamatusarju välja andma hakati, ning et ta on kokku leppinud ka selle, et inimesed on valmis Eestisse sõitma ning oma ärist rääkima. Kaks meest saabusidki peatselt Tallinna ja selgitasid oma ärimudelit, mille alusel raamatud välja valitakse, kuidas neid turundatakse, trükitakse ja levitatakse. Kogu see värk oli aetud teaduse tasemele ning seda pidi tegema täpselt nii, nagu nende mudel ette nägi. Vastasel korral, hoiatasid nad, ootab meid kasumi asemel sügav auk rahakotis.

Mõtlesime asja üle tõsiselt järele ja sõlmisime lepingu. 2005. aastal ilmuma hakanud sarja nimeks sai „XX sajandi kirjandusklassika“. Esimene teos, Umberto Eco „Roosi nimi“ jagati tasuta umbes 40 000 tellijale. Samal ajal maksis sama raamat kasutatuna antikvariaadis ligi 500 krooni! Meie suutsime oma raamatuid kasumiga müüa aga umbes viiekroonise kaanehinnaga. Muidugi ajas see närvi raamatukirjastused, mis hakkasid meid turusolkimises süüdistama. Eesti Päevaleht sai raamatuäriga mitu head aastat tegeleda ja teenis head kasumit seni, kuni litsentsiomanike poolt ette antud mudelit täpselt jälgiti. Konkurendi kohta aga räägiti, et neil olnud plaanis samal ajal oma lugejate-tellijate jaoks kristallklaaside komplektide kogumine. Klaasid olevat juba laos kohal olnud, kuid Päevalehe suurt tähelepanu tekitanud raamatusari olevat plaanile kriipsu peale tõmmanud.

Maalehe raamatusari „Eestile elatud elud“ on pühendatud lehe 30. tegutsemisaastale. Avaldada sarjana ja soodsa hinna eest raamatuid, mis räägivad kuulsatest eestlastest, tundub olevat hea mõte.