Restoran on tegelikult ammu valmis. Zaštšerinski näitab Eks­pressile uhkusega Poska tänaval asuvat rohelist puumaja, tuttuut kööki, kenasti renoveeritud ruume, uhket mantelkorstnat. Aga söögisaali tagumisest aknast välja vaadates muutub tippkokk murelikuks. Just sellest aknast kümne-viieteistkümne sammu kaugusel üle muruplatsi asub teine hoone. Kortermaja, mille ühes korteris elab Lätis tegutseva taskupanga Baltikums Banks AS Eesti esindaja proua Tatjana Sarap. Just Sarap veab võitlust – temaga on kaasa tulnud veel mõned korteri­omanikud – Zaštšerinskite uue restorani vastu, ja siiani edukalt.

Kaasatud on Eesti parimad juristid. Sarapit esindab Derlingi büroo advokaat Piret Blankin. Restorani kasuks ütleb argumente Raidla büroo advokaat Martin Triipan.

Juriidiliselt on tekkinud kentsakas olukord. Tatjana Sarap on võitnud tsiviilvaidluse nii esimeses kui ka teises kohtuastmes, halduskohtus ta aga kaotas. Enamgi veel, halduskohtu põhjendusi lugedes paistab välja, et midagi muud kui restorani sellesse kohta ei saakski rajada: „Krundile on ette nähtud avalikku kasutusse toitlustushoone ja seda on peetud sobilikuks detailplaneeringuga. Detailplaneeringuga määratud hoone kasutusotstarve on siduv ja kolmas isik ei saaks sinna midagi muud rajada.“

Samas, tsiviilkohus arvas ikkagi teisti. Kaks kohtuliini, kaks arvamust.
POOLT JA VASTU: Esiplaanil rohelisse majja tahavad Zaštšerinskid restorani teha. Vasakul tagaplaanil pruunikas kortermajas elav Tatjana Sarap takistab restorani teket.

„Arusaamatu, mida nüüd teha,“ laiutab Zaštšerinski käsi. Tallinn ja tegelikult kõik maailmalinnad on täis kohvikuid ja restorane, mis asuvad korteritega lausa samas majas. Siin ollakse füüsiliselt eraldi hoonetes, kuid restorani lahti teha ikka ei saa.

Tekkinud segapudrul on mitu kihti. Kõigepealt see, et nii Tatjana Sarapi korter, ülejäänud sama maja korterid kui ka roheline restoranimajake kuuluvad kõik samasse korteriühistusse. Füüsiliselt eri hooned, aga üks ja sama ühistu.

Teiseks, 2006. aastal kinnitas Tallinna linn detailplaneeringu ja muutis praegu vaidluse all oleva rohelise restoranimajakese ärimaaks, lisades seletuskirjas, et „hoone on liigilt toitlustushoone“. Tolle uudise edastas ka Päevaleht: „Huvitava mantelkorstnaga ajaloolisse majja on plaanis rajada avalik kohvik.“ Asjaosalised põhjendasid otsust just sellega, et niimoodi saab majas asuvat mantelkorstnat avalikkusele paremini eksponeerida – korsten avatakse ning see peaks jääma kohvikus inimeste keskele.

Kolmas koht tõe otsimiseks on ehitisregister, selles on maja kirjas hoopiski üksikelamuna. Tõsi, tänaseks on restoranile väljastatud Tallinna linnavalitsuse poolt kasutusluba ja ka ehitisregistri kanne näitab restorani.

Selline seis. Detailplaneering viitab, et tegu peaks olema toitlustus­asutusega. Korteriühistusse kuulub roheline maja korterina (täpsemalt kahe korterina). Ehitisregister räägib üksikelamust.

Vea juured jõuavadki tagasi 2006. aastasse, kui detailplaneering kehtestati. Tollal oli krundil üks omanik: Krediidipank. Just nemad algatasid detailplaneeringu ja hakkasid hiljem muinsuskaitselise nurgamaja kõrvale ehitama kaht kortermaja (ühes neist elab Tatjana Sarap). Ainuomanikuna polnud pangal põhjust kinnistut osadeks jagada, sest ainus omanik ei hakka ju iseendaga vaidlema.

Roman Zaštšerinski

Vahepealsed aastad aga muutsid olukorda. Tekkisid kortermajad ja korterite omanikud. Roheline restoranimaja seisis aastaid tühjana, kuni 2015. aastal ostsid hoone ettevõtjad Marina ja Uku Tuul. Nemad on Zaštšerinskite peresõbrad ja kutsusidki Romani hoonesse uut restorani rajama. (Juriidilise täpsuse huvides peab lisama, et Zaštšerinskid on vaidlusaluses hoones ainult rentnikud. Asja aetakse Tuultega muidugi ühiselt, aga kohtuvaidlust Sarapiga peavad Tuuled kui omanikud oma firma SLD Invest kaudu.)

Pärast pikka veenmist suudetigi Zaštšerinski ära meelitada. Roman ise täpsustab, et eelkõige võttis ta uue restoraniprojekti ette oma pikaaegsete töötajate nimel, kes tahtsid ise mõne restorani juhtimisel kaasa lüüa. Hakatigi tööle. Ühelt poolt tegeleti restorani osaga: koostati menüüd, tehti toidureise, otsiti ideid, tutvuti uute veinidega, mida söögikohas pakkuda. Plaanis polnud lärmakas trahter, vaid mõnus pererestoran.

Teisalt remonditi, ehitati ja sisustati. Saadi load ja kooskõlastused. Kuigi napilt, suudeti ka korteriühistus saavutada hääletustulemus, mis kiitis restorani avamise heaks. Juriidilist tähtsust sellel ehk pole, aga heakskiitvad hinnangud saadi ka Kadrioru Seltsi aktivistidelt, toetust avaldasid mitmed tuntud naabrid (Aku Sorainen näiteks). Tänane seis on selline, et Tuuled ja Zaštšerinskid ootavad Riigikohtu otsust. Edasine sõltub nüüd sellest.

Hilisem tulija peab arvestama varasemate elanikega

Tatjana Sarap ja teised majaelanikud ostsid J. Poska 19 majja korterid aastatel 2012–2015, enne SLD Investi (restorani ehitav firma). Koos teiste samal krundil asuvate ehitiste renoveerimisega korrastati kogu krunt: istutati muru ja põõsad, rajati aed ning korralikud parkimiskohad. Krundil olev roheala, kus lapsed mängida saavad, asub peamiselt vaidlusaluse maja taga. Kortereid ostes arvestasid elanikud, et vaikne ja roheline keskkond säilib.

Elanikud pöördusid ebaseadusliku ehituse vastu kohtusse ning kohus peatas oma määrusega restorani ehitustööd, kuid SLD Invest jätkas sellegipoolest ehitamisega.
Praeguses vaidluses ei ole küsimus selles, miks keegi on restorani vastu, vaid pigem tõsiasjas, et hilisem tulija peab arvestama varasemate elanikega. Inimesed, kes on ostnud endale rahulikku Kadrioru miljööväärtuslikku piirkonda korteri, ei soovi et nende koduhoovi tuleb restoran.
Restoranile ei ole vastu ainult Tatjana Sarap, vaid lisaks temale ka viis kinnistu kaasomanikku. Kodude omanikud ei vastusta restorani rajamist kiusust, vaid tunnevad, et koduhoovi avatud toitlustuskoht häirib kodurahu.

Piret Blankin, vandeadvokaat Derlingi vandeadvokaat Piret Blankin esindab vaidluses Tatjana Sarapit ja teisi restorani vastu võitlevaid korteriomanikke.