Lembit Ulfsak "Ukuarust": Aastaid kutsuti Elle Kulli Minnaks ja mind Aksliks
Katkeid Jaan Ruusi (1938–2017) intervjuust Lembit Ulfsakiga saatest „Eesti filminäitlejaid“, mis oli eetris 28. augustil 1994 Raadio 2-s. Ilmunud Jaan Ruusi raamatus „Eesti filmi täheatlas“ (Hea Lugu, 2013).
Lembit, kes on sinu jaoks filmistaar? On ta näitleja?
Filmistaar on inimene, kellele Jumal on kinkinud rohkem kui teistele. Ja ta ei tarvitse olla alati väga hea näitleja või tippnäitleja, filmistaar on see, kes meeldib inimestele ja massile.
Peale selle on filmis ka karakternäitlejad. Mis vahe on staaril ja karakternäitlejal?
Väga suur vahe on juba staaril ja peaosatäitjal, sest kõik peaosatäitjad, kõik tippnäitlejad ei ole staarid. Staar on harvaesinev nähtus. Ajakirjanikud kutsuvad küll staarideks juba neid näitlejaid, kes on ühe korra filmis peaosa mänginud, aga mina pean staarideks inimesi, kes on võimelised muutuma mingiks rahvuslikuks nähtuseks. Jean Gabin oli staar, Brigitte Bardot oli ka staar. Ta ei olnud eriti tugev näitleja, ta ei figureerinud eriti kaua kinos, aga ta oli vaieldamatult staar. Lugesin isegi ühest raamatust, et tema sissetulek ületas vahepeal kõigi Prantsuse autotehaste sissetuleku. Ja kui Eestist tuua paralleel, siis ma arvan, et näiteks eesti rahva hulgas on kahtlemata staar Tõnu Kark ja naistest arvatavasti Elle Kull. Rohkem staare, ma arvan, meil ei ole, kuigi meil on väga häid näitlejaid.
Ei ole. Aasta enne seda mängisin ma Odessa kinostuudios filmis „Jutustus tšekistist“ noormeest nimega Volodja.
Volodja Mjuller.
Volodja Mjuller jah. See oli mu esimene kokkupuude Nõukogude kinoga.
See oli saksa noormees, keda tema sõber ei usaldanud. Tegevus toimus sõja ajal Odessas ja see noormees poos end üles.
Kuidas sind sinna leiti?
Väga lihtsalt. Istusin restoranis Inturist, sõin.
Tallinnas?
Tallinnas, kõrvallauas istus Kalju Komissarov mingite onudega. Nad vahtisid minu poole, näitasid näpuga. Pärast selgus, et Kalju Komissarovile pakuti seda osa, aga kuna ta ei saanud, siis ütles, et näete, kõrvallauas istub üks noormees, kes on ka näitleja. Minuga võeti ühendust, käisin proovivõtetel ja sattusingi selle osa peale.
Tollal käisid Moskva, Odessa, Kiievi, Kesk-Aasia stuudiote inimesed Tallinnas filmidesse sakslasi, fašiste ja halbu inimesi otsimas. Kas nad olid siis ka selliste tüüpide jahil?
Ma ei ütleks, et nad ainult halbu inimesi otsisid, nad otsisid ka häid inimesi. Näiteks Jüri Järvet leiti kuningas Leari ossa. Õigupoolest leiti tema küll Leningradist, aga see oli umbes samal ajal. Baltikumist käidi näitlejaid otsimas juba varemgi, aga pärast filmi „Keegi ei tahtnud surra“ (mille eest Eesti näitleja Bruno Oja sai Nõukogude Liidu riikliku preemia – Toim.) metsikut menu hakati Baltimaadest veel rohkem näitlejaid otsima, sest nähti, et see on teistsugune kool, siin on teistsugused tüübid, teistsugused näod.
Ja kino hakkas muutuma, selline lavastatud teater või kinolinale üle kantud teater hakkas Vene filmidest kaduma. Hakkasid tulema esimesed maailmakuulsad režissöörid. Nad olid olemas juba siis, kui mina Odessasse sattusin. Ja üks selle filmi režissööridest oli muuseas Boriss Durov, kes tegi 1980ndatel vast Vene kino kõige menukama filmi „20. sajandi piraadid“.
Tean, et Käsperi „Tuulevaikusest“ on sul endal tagantjärele jäänud head muljed. Kas see oli esimene suurem osa?
Jaa, see oli esimene kokkupuude kinoga, kui ma hakkasin üldse aru saama, mis asi on kino. Ja ausalt öeldes, sellest filmist sai võib-olla alguse ka mu huvi kinorežissuuri vastu, sest ma nägin, et kui Veljo lahendas mõnda stseeni ühtmoodi, siis ma oleksin lahendanud hoopis teistmoodi. Tänu sellele filmile harjusin ma ära ja sain tuttavaks väga paljude Eesti kuulsate näitlejatega, nagu Heino Mandri ja Jüri Järvet. Nendega koos mängides sain aru, et kui tahad kinos olla võrdväärne partner, siis sa ei tohi pabistada ja sul ei tohi olla aukartust partneri ees, vähemalt võtteplatsil mitte.
* * *
Leida Laiuse filmis „Ukuaru“ (1973) mängisid sa Akslit, sul oli kandev roll. Loomulikult tundis Laius huvi naise, eesti naise psühholoogia vastu, aga sa olid peategelase mees ja see film tegi ka sinu üleliiduliselt tuntuks, mitte ainult Elle Kulli.
Kõigepealt tegi ta mind Eestis tuntuks, sest seda filmi vaadati väga palju. Aga tõsi ta on, et mõned lood saavad näitlejale saatuslikuks. Näiteks kui Elle Kull oleks alustanud mõne teise filmiga, ei oleks ta edasine tee kindlasti olnud nii muinasjutuline. Pealegi ei kujuta ma selles rollis ette mitte kedagi teist peale Elle Kulli. Proovid olid mul viie või kuue näitlejaga. Edu ja populaarsus olid sellesse filmi sisse programmeeritud. Kusjuures me ei saanud mitte ainult populaarseks, me saime koduseks: aastaid kutsuti Elle Kulli Minnaks ja mind Aksliks. Mul on olnud suuremaid rolle ja enda arust raskemaid ja huvitavamaid töid, aga see film läks vaatajale hinge. Töö mõttes, ma ei oska öelda, kas resultaadi mõttes ka, on mulle väga lähedane olnud ka Mikk Mikiveri lavastatud „Doktor Stockmann“.
Kas „Ukuarust“ leidsidki Moskva lavastajad Aleksandr Alov ja Vladimir Naumov sind suurfilmi „Legend Ulenspiegelist“, kus sa olid lehvivate juustega Madalmaade vabadusvõitleja?
Ei, selle Ulenspiegeli filmi peaosalise kandidaatideks oli üle kahesaja inimese ja otsingutega alustati Moskvast. Kõigepealt kammiti läbi kõik staarid. Ma tean, et selle osa peale prooviti Oleg Vidovi ja Juozas Budraitist. Ja lõpuks, kui selgus, et nad tsentrumist ei leia, siis saadeti saadikud perifeeriasse. Nägin neid näitlejate albumeid, seal oli ligi tuhat fotot. Üks neiu, kes sattus siia etendusele „Oliver ja Jennifer“, kus ma mängisin, kirjutas mu nime üles. Eestist oli veel mitu inimest. Käisin Moskvas ära ja ütlesin alles siis, et olen tegelikult juba päris tuntud näitleja, mitmes filmiski mänginud. Kui nad selle peale „Tuulevaikuse“ ära vaatasid, katkestasid nad minuga igasuguse kontakti. Möödus paar kuud, enne kui nad uuesti helistasid, sest nad ei olnud ikka seda õiget leidnud. Siis mul oli terve seeria proovivõtteid, kogu see kammajaa kestis pool aastat. Mind kinnitati osa peale kolmapäeval ja neljapäeva hommikul olin juba Moskvas võttel. Eks ma olen aja jooksul erinevalt arvanud ja hinnanud, aga tänase päeva seisuga kindlasti pean ma kõige määravamaks rolliks just Thijl Ulenspiegelit ja selles osas mind mäletatakse kõige paremini ka suurel Venemaal. Soomeski tuntakse seda filmi hästi, sest ta oli omas ajas tõesti grandioosne suurima büdžetiga film, mis Liidus üldse tehtud. Kallim kui „Sõda ja rahu“ (Sergei Bondartšuki 1966. aastal lavastatud mammutteos – Toim.).
Kui palju filmipakkumisi sulle tol ajal aastas tuli? Paarkümmend?
Kõige rohkem? Ühes kuus oli mul isegi 38 pakkumist. Pärast Ulenspiegelit ma aastat kolm keeldusin, ei mänginud üldse.
Ja võtsid edaspidi aastas vastu paar-kolm tööd?
Edaspidi püüdsin võtta kaks-kolm. Ma muidugi kavaldasin, püüdsin teha niimoodi, et mul suvi ikka vaba oleks, kui ei olnud tegemist just eriti hea tööga. Selle filminäitlemise juurde käis ju ka rahateenimine, kuna see oli minu elukutse ja viisteist aastat ka minu ainus elukutse. Oli filme, mida sai teha kolme-nelja päevaga, ja raha maksti korraga kätte. Nii et mõnikord õnnestus mul aastas ka neljas-viies filmis osaleda.
Sa ei ole neid kõiki ise näinud?
Ma ei ole näinud umbes kümmet viimast oma filmi, kus mul olid tõesti väga suured osad.
Filmis „Kapten Granti lapsed“ mängisid sa Paganeli. Režissöör oli Stanislav Govoruhhin, väga mitmekülgne ja andekas mees, kes on lavastanud nii puhtameerikalikke seiklusfilme kui ka väga teravaid rahvuslikke – ma ei ütleks, et šovinistlikke, aga vähemalt poleemilisi dokumentaalfilme. Govoruhhin on olnud Vene kinos kogu aeg kuum nimi.
Võib-olla see seltskond ongi kõige huvitavam üldse, mis filmis on. Sest lõpuks ma olin juba nii suurte kogemustega näitleja, et nägin ette paljude filmide taset ja saatust ning minu jaoks said valikut tehes määravaks partnerid. Kui ma kuulsin, et mõni väga huvitav näitleja, kellega ma ei olnud tuttav või kes mulle meeldis, osaleb ühes või teises filmis, siis ma kahtlemata läksin.
Poola-Vene ühistöö, Krzysztof Gradowski lavastatud „Pan Kleksi akadeemia“ väikese osa eest said sa ka ühe lastefilmide festivali auhinna.
Jaa, see oli mul tõesti väga väike episood. Seda filmiti Tallinnas Raekoja platsil kaks päeva. Filmiauhindadesse suhtun ma üsna skeptiliselt. Olin nüüd hiljuti, paar nädalat tagasi filmifestivali žüriis. Olen ka varem olnud. Neid auhindu jagatakse tihtipeale niimoodi, et oot-oot, poisid, need Kesk-Aasia vennad on juba mitu auhinda saanud, anname nüüd mõnele Baltikumi poisile ka. Aga Baltikumis ei ole ühtegi korralikku rolli. No anname siis nendest mittekorralikest kõige korralikumale. Nii et need auhinnad – see on üks väikene mäng, ma ei võta neid asju tõsiselt.
* * *
Millise oma iseloomujoone üle sa uhke oled?
Positiivseks iseloomujooneks pean seda, et ma olen harjunud enda tegude eest vastutama. Minu ülal pidada on perekond, järelikult ma pean vastutama inimeste eest ja järelikult ma pean tegema ka neid asju, mis mulle ei meeldi, selleks et minu pere elaks. Võib-olla ma olen tahtejõuline, teatud hetkedel.
Ja mida sa endas kõige vähem sallid?
Ma ei teagi, kas see on iseloomujoon, aga arvatavasti kuhugi sinna rindele, kinorindele olen ma oma närvid jätnud ja arvatavasti see liigne närvilisus, mis vahel isegi võib-olla hüsteeriaks üle kasvab, on joon, mida ma endas häbenen ja mida ma kahjuks ei valitse. Professor Higgins ütles „Pygmalionis“, et selline ma olen, ennast muuta ma ei saa ja ei tahagi. Tegelikult ma tahaks, aga arvatavasti ei tule välja.
Sa oled näitleja. Mis sulle enda ilmes ei meeldi?
Sa pead silmas seda välist?
Jah, välist olekut.
Asi on selles, et oma ilmet ma üldse eriti ei hinda. Mina ei ole ennast ise kuhugi sokutanud, mind on võetud. Ja ma suhtun endasse võrdlemisi kriitiliselt, juba ammusest ajast peale. Aga kui mul juba on selline ilme, siis las ta olla. Kui ma näiteks kosuksin, mehelikumaks muutuksin või paksemaks läheksin, jääksin arvatavasti oma filmitööst ilma. Minu esimene filmitöö oli ka seotud tuberkuloosiga ja sealt edasi... Võib-olla on mu tööd just tänu välisele ilmele sellised olnud.
Mis puhul sa valetad?
Valetan küll hästi harva, aga ma valetan siis, kui see vale aitab säilitada inimsuhteid, kui ta on hädatarvilik selleks, et säiliks mingi status quo, mida ma hindan. Siis ma olen sunnitud valetama, kui inimestevahelistes suhetes on kriis.
Kas sul on ka lemmiktegevus?
Kui, siis söögitegemine.
Kui sa sureksid ja tuleksid kas inimese, asja või loomana maa peale tagasi, siis kes või mis see oleks?
Kui ma tuleksin tagasi, siis tahaksin tulla oma laste isana. Või kui oleksin hiljaks jäänud, siis oma lapselaste vanaisana.
Head teed, Lembit Ulfsak!
„Lembitust räägib tema looming, väga raske on sellele midagi lisada. Kõik sõnad tunduvad triviaalsed ja lääged – just nii, nagu Lembit silmaotsaski ei kannataks. Ta oli vinge vanamees – lõpuni mehine ja terav, aga väga soe ja tundlik. Ja tapvalt vaimukas. Paraadüritused polnud tema maitse, aga uudishimust – ja kui kord juba kutsuti – käis ta paar korda Hollywoodi õhku nuusutamas. Ta paistis seal silma – imetleti, kadestati. Ameerika näitlejate gildi liikmed tõusid pärast „Mandariinide“ seanssi püsti, kui Lembit ekraani alla küsimustele vastama tuli – see seltskond nalja pärast nii ei tee.
Lembit rääkis, et õige „kino“ on tema jaoks see, kui pärast varahommikust ärkamist minnakse võtteplatsile – enamasti mingisse mudaauku – ja tehakse päev otsa kõvasti tööd. Kui siis rampväsinuna võttelt tagasi sõites võid tunda, et võib-olla ongi midagi juhtunud, võib-olla ongi mingi hetk oluline olnud, võib-olla ongi midagi loodud – need on „kino“ parimad palad, mitte punaste vaipade tilulilu või kultuurispordivõistluste pidamine.
Kõik me kaome, selles ei ole midagi erilist. Kui Lembituga viimane kord rääkisime, ütles ta, et ei karda surma. Usun, et nii oli. Jääjatel on keerulisem, aga küllap saame ka meie hakkama – alati on saadud. Siiski on kuradima kahju, mõned mudaaugu päevad oleksime võinud veel koos veeta.“
„Maailmas ei ole just palju näitlejaid, kelle väärikust inimesena me hindaksime kõrgemalt kõigist tema suurepäraselt mängitud rollidest. Lembit Ulfsakit ei jumaldanud tohutu impeerium nii enne kui pärast selle lagunemist mitte üksnes sellepärast, et ta mängis „Legendis Ulenspiegelist“, „Hüvasti, Mary Poppinsis“ ja paljudes teistes filmides, vaid sellepärast, et kõigist tema rollidest kumas läbi meeldesööbiv, särav, ainulaadne isiksus, irooniline ja tark isiksus, kes tõestas oma olemasoluga, et mis tahes ajal saab olla ja peab olema korralik inimene.
Ta alati pisut muigas enese üle, ei suhtunud endasse surmtõsiselt – veel üks põhjus jumaldamiseks. Kord noorena ta pajatas, kuidas sõitis mingitele proovivõtetele Moskvasse. Oli vaja ilmuda lavale koos kaunitari ja võib öelda, nõukogude filmi esimese leedi, kõikvõimsa Sergei Bondartšuki naise Irina Skobtsevaga.
„Lähen, värisen ärevusest,“ kirjeldas Lembit, „saan aru, et ei suuda öelda sõnagi. Mulle vastu hõljub Skobtseva, löön nagu kuulist tabatult silmad maha. Ja järsku, oh imet, ma näen, et tal on täpselt sellised saapad nagu minu naisel. Ma rahunesin otsekohe maha ja tundsin ennast kogu võttepäeva jooksul oivaliselt.“
Ükskord, muidugi hulk aastaid hiljem, sattusime kokku Draamateatri puhvetis. Sel hetkel plaaniti seal lavastada „Hamletit“.
„Te osalete etenduses?“ küsisin ma Lembitult.
„Olen kindel, et võin pretendeerida esimese hauakaevaja osale. Mis te nüüd nii imestate? Aeg paneb kõik paika: algul tehakse sulle ettepanek harjutada Hamleti rolli, aga hiljem liigud aina kiiremini hauakaevaja osa poole. Kuid uskuge, Shakespeare selle tõttu ei kannata...“
Viibides Venemaal või mis tahes teises endise Nõukogude Liidu vabariigis, tähistate te vestluses kohalikega oma maad nimedega, mis on kõigile tuttavad. Arvo Pärt, Eri Klas, Lembit Ulfsak... Ja inimesed, kes pole kunagi Eestis käinud, sulavad üles, osutub, et teil on nendega midagi ühist.
Lembit Ulfsak armastas vene kirjandust ja ka tundis seda väga hästi, ta tellis selliste autorite raamatuid, keda oskavad hinnata ainult terasemad asjatundjad: meelsasti rääkis Vladimir Sorokinist, kes halastamatult lahkas inimloomust ja näitas tema inetut pahupoolt; arutles hea meelega Sergei Dovlatovi üle... Stanislav Govoruhhini Dovlatovi ainetel tehtud filmis „Imelise ajastu lõpp“ tabas Ulfsak minu meelest ainsana näitlejaist poeetilise, absurdistliku ja samal ajal täiesti olustikulise proosa takti – ja jälle oli tema tegelaskuju tagant aimata teda ennast, kes end kunagi ei korranud ei elus ega ekraanil.
Draamateatri „Kirsiaias“ mängis ta Firsi – ainsat tervet inimest hullumeelsete ja hüsteerikute, mõttetult askeldavate, armastuseks võimetute kujude seas. Ta oli viimane meeldetuletus sellest stabiilsuse ja arukuse ajast, mis (justkui) oli saatnud elu sellel maal. Finaalis, unustatud ja hüljatud, vaatas Firs teele, mida mööda olid sõitnud ära jaama tema isandad; nad lahustusid harjunud maastikul, ja tal endal tuli lahustuda suitsuvines koos kõigi kirsiaedadega...
Me jääme kauaks mäletama Lembit Ulfsakit.“
