Külastasin oma kunagist õpetajat Urmas Kaljuveed samas tööõpetuse ruumis, kus oma ajal sai treitud-puuritud.

62aastase Kaljuvee suguseid õpetajaid aetakse praegu tikutulega taga: tööõpetuse õpetajatest on suur puudus.

Kaljuvee õppis Tallinna Pedagoogilises Instituudis füüsikat ja üldtehnilisi distsipliine, mis andis piisava väljaõppe, et õpetada koolilastele nii füüsikat kui tööõpetust.

Pärast kolmeaastast õpetajaperioodi Tallinna 16. Keskkoolis (praegu Sikupilli Keskkool) töötas Kaljuvee Teaduste Akadeemias ja eraettevõtluses, Üheksakümnendate alguses viis töö teda isegi Lääne-Siberi naftaväljadele: „Vahetasin pumpasid Vene-Ameerika-Eesti ühisettevõttes.“

Aastatuhandevahetuse paiku tahtis Kaljuvee võtta hoo maha - tervis vajas rahulikumat töörutiini, õpetajate pikk suvepuhkus mõjus samuti meelitavalt. Kuldsete kätega mees leidis kiirelt töö füüsika- ja tööõpetuseõpetajana nii Sikupilli koolis kui Nõmme Põhikoolis, lisaks andis ta tunde veel ka Kivimäe Põhikooli ja Nõmme Erakooli õpilastele. 2002. aastal sai Kaljuvee kutse tulla Tallinna Mustamäe Gümnaasiumi õpetajaks, sest eelmine õpetaja oli väsinud, tahtis lõpetada.

Kust leida õpetajat

Ligi 20 aastat on Kaljuvee näinud, kuidas tööõpetus, õpilased ja koolid on muutunud. Lähitulevik teeb Kaljuvee murelikuks: kuidas leida endale asendaja ajal, kus noortele pädevatele tööõpetuse õpetajatele pakutakse erasektoris kõva palka muudel ametikohtadel?

Urmas Kaljuvee.Tööõpetuse õpetaja.Tallinna Mustamäe Gümnaasium

Ka Kaljuveed üritati eemale meelitada. „Juhid tahavad stabiilseid, kogenud töötajaid, kes suudavad masinate ja puit- või metalltoormaterjalidega oskuslikult töötada, mitte noori, kelle tööeetika alles areneb. Mõni vilistlane helistab: „Urmas, palun soovita kedagi, kui ise ei taha tulla.““

Valitsuse plaan viia õpetajate brutopalgad 120 protsendini riigi keskmisest ei pruugi olla tööõpetuse kui aine jaoks lahendus. „Noor ja andekas mees, kes mõistab mehhaanikat, puidutööd ja metalli käsitsemist, on erasektoris väärt 1800-2000 eurot kätte. Õpetajaks tulevad nad siis, kui netopalk jääb 1500 euro juurde,“ ütleb Kaljuvee.

Kuigi õpetaja Kaljuvee veel pensioni peale aktiivselt ei mõtle, tahab ta kahe-kolme aasta pärast koormust vähendada: „Tervist tahaks säästa. Mida vanemaks saad, seda rohkem hindad puhkamist."

Üksikud tüdrukud valivad tööõpetuse ja vastupidi - poisid ei kipu eriti innukalt õmblema-kokkama.

Tööõpetuse Seltsi juht Jürgo Nooni ütleb Ekspressile, et väärt asendajaid ja noori õpetajaid on raske leida - Tallinnas on enamik tööõpetuse õpetajaid 40-50aastased, pigem 50 lähedal. Maakoolide kohta vastavat statistikat pole, aga ka seal kipub keskmine vanus jääma 50 ringi. Õpetajate keskmise vanuse tõus ei ole muidugi üksnes tööõpetuse mure, vaid üldisem probleem haridussüsteemis.

Jürgo Nooni toob esile veel teise probleemi - tööõpetuse ruumid vanades koolimajades. Nimelt puudub paljudes neist korralik ventilatsioon, aga puidutööga satub õhku ohtralt tolmu. Nooni leiab oma kogemuse põhjal (ta töötab Ristiku Põhikoolis), et allergikuid, kellele ei sobi tolmurohked tööplatsid, on kooliperre aina juurde tekkinud. Siis tulebki õpilased suunata kodundusõppesse, kokkamist ja kudumist õppima.

Kaljuvee isegi julgustab poisse kodundust proovima, modernses ajastus pole see sugugi ebamehelik: „Parimad kokad ja moeloojad on ju ikkagi mehed, olen mina aru saanud.“

Tüdrukud saagima ei kipu

Kaljuvee ei näe tööõpetuse tulevikku üksnes süngetes toonides. Ta kiidab õpilasi: „Lahedad tegelinskid on, eriti 4.-6. klassis, enne puberteeti. Väga loovad ja uljad. Üks tegi mul siin hiljuti puidust miniatuurse allveelaeva - vägev!“

Vanemaks saades tuleb peale intenetivaimustus. Kaljuvee ise suhtub internetis olevasse infosse ettevaatlikkusega - ta eelistab raamatuid autoritelt, keda usaldab.

Kaljuvee tundides ei tohi telefone näppida. Ja tunnis peab üldiselt vaikne olema, ehkki abi küsida teistelt õpilastelt või õpetajalt võib. Kaljuvee metoodika on, et tema tund peegeldaks ettevõttes töötamist: kui ülemus ehk õpetaja näeb, et laiskled või väldid töötegemist, siis parem ära olegi tunnis - segad teisi ja näitad halba eeskuju. Koondada või vallandada õpilast ei saa, aga tunnist välja saata võib, kui on mõjuvad põhjused.

Hindeid paneb ta individuaalselt, vastavalt õpilase võimekusele ja tahtele areneda. Mis sest, et plekist kühvel on natuke viltune - kui andsid tõesti endast parima, saad viie. Sageli laseb ta õpilasel ise määrata enda hinde, et kujuneks enesekriitiline meel. Ka meie intervjuu ajal tuleb üks poiss Kaljuvee kabinetti küsima, mis hinnet väärt on tema metalldetail.

„Noh, mis ise arvad?“

„Eks ta üks sitanikerdis ole. C paneksin.“

„Ei ole nii hull ühti. C+. Tubli.“

Poisid peavad õppima tööriistu käsitsema, töökohta korras hoidma, omavahel koostööd tegema ja tähtaegadest kinni pidama. 9. klassiga lõpeb tööõpetuse õpetamine. Poiste tööõpetuses tegelevad noormehed ja üksikud tüdrukud, kes kodunduse asemel tahavad puidu ja metalliga tegeleda, näiteks vineerplaatide saagimise, puitdetailide ja -esemete valmistamisega, tinutamisega, puurimisega, viilimisega. Kaljuvee viimane suurem projekt õpilastega on sõlgede tegemine rahvatantsu pidudeks. Suurt rõhku paneb Kaljuvee ka joonestamisele, mis oskusena pidavat lonkama kõrgkoolides.

Tüdrukud peavad samal ajal kodunduses kokkama, heegeldama, tikkima, kuduma ja õmblema. Ikka kehtivad vanad head stereotüübid! Tõsi, õpilasel on teoreetiliselt võimalus vahetada kodundus tööõpetuse vastu ja vastupidi. Lisaks on õppekavas kirjas, et igal õppeaastal peavad tüdrukud ja poisid vahetama 4-6 õppetunniks kodunduse tööõpetuse vastu ja vastupidi. Tallinna Ülikooli käsitöö õppekava üks loojatest, Andry Kikkull, ütles, et traditsioone ongi raske muuta või kohandada, aga aegamisi õpetatakse ka poistele aina rohkem, kuidas tekstiiliga ümber käia ja tüdrukuid masinate, metalli või puiduga ümber käima.

Urmas Kaljuvee.Tööõpetuse õpetaja.Tallinna Mustamäe Gümnaasium

Selle kohta, kui paljud noored julgevad juba täna murda soositud süsteemi murda, puudub statistika. Kaljuvee ütleb, et "üksikud tüdrukud" valivad tööõpetuse ja vastupidi - poisid ei kipu eriti innukalt õmblema-kokkama. Minu enda kooliajal oli poiste tööõpetuses vaid üks klassiõde ja tüdrukute tööõpetusetundi läksid poisid siis, kui tehti maitsvat sööki. Näiteks pitsat.

Hiina kruustangid ei pea vastu

Kaks asja on Kaljuveel hinge peal. Esiteks fakt, et haridussüsteem annab lastele hea keeleõppe, aga täiskasvanueas ei suuda haritud noori hoida kodumaal (ja välismaal saavad nad enam-vähem hakkama, kui keel suus, arvab õpetaja).

Teiseks unistab Kaljuvee sellest, et riik korraldaks tööõpetusetundideks vajalike materjalide hankeid teisiti kui praegu.

Pearahasüsteemi asemel tahaks Kaljuvee näha skeemi, kus tööõpetuse õpetajad esitavad tellimuse, mida neil aasta jooksul vaja läheb. Seda peaks ütlema justnimelt õpetajad, mitte koolide majandusjuhatajad, toonitab Kaljuvee. Kui vajadused selged, peaks korraldama hanke materjalidele ja jagama materjalid koolide vahel laiali. Praegune pearahasüsteem sunnib koolijuhte tööriistu ja toorikud ise siit-sealt kokku kraapima.

Kaljuveele ei meeldi Hiina ega ka Euroopa tööriistade kvaliteet. Lagunevad kiiresti algajate õpilaste käes. „Aga vene kruustangid elasid üle minu aja, sinu aja ja küllap elavad üle ka su lapsed.“

Tegelikult pole tööõpetuse olukord sugugi hull, leiavad õpetajad. Vastupidiselt levinud arvamusele, et noored ei oska enam MacGyveri moodi kõike käsitsi teha, leiavad õpetajad, et noortel jätkub loovust, koolis tuleb lisada vaid tehnikaid ja oskusi.

Aga ehk pole enam vajagi MacGyvereid. Pandi ka kuulus telesari kinni juba 1992. aastal.