Viisakam on öelda ei
Vihma kallab nagu oavarrest – kusagil mujal pole see kõnekujund kohasem kui Jaapanis, kus oad üheks põhitoiduaineks, eriti magustoitudes (korraga magus ja soolane on maitsepalett, mis tõepoolest nõuab harjumist). Vahin juba ei tea mitmendat korda sama pesumaja neeontuledes silti ja pole oma ööbimiskohale sugugi lähemale jõudnud. Telefoni kaardirakendusest pole ka enam kasu, sest see kulutas kümne minutiga andmeside kuulimiidi ära ning tänavadki on inimtühjad – näe, juhtub isegi maailma suurimas metropolis Suur-Tōkyōs, kus elanikke on sama palju kui näiteks Poolas, Kanadas või Iraagis (kesklinnas, tõsi küll, vaid kümme miljonit). Üks inimene ennist jalutas vastu, aga tõmbas minu „Excuse me!“ peale vaid vihmavarju sügavamale näo peale ja jalutas ülimalt teele keskendunud pilguga edasi (mida see läbipaistvast kilest vihmavari ikka peidab).