Eesti kõige julgem inimene? Tiina Intelmann süstib kodusõjas laastatud Libeeriasse euromiljoneid

Miks ei julge Eesti firmad Lääne-Aafrikas äri teha, küsib ELi suursaadik Libeerias Tiina Intelmann.

Eelmise sajandi teises pooles oli Libeeria pealinnas Monrovias asuv Ducor Palace üks kõige peenemaid hotelle kogu Aafrikas, siin surusid käsi Iisraeli peaminister Golda Meir, Guinea president Ahmed Sékou Touré ning Uganda diktaator Idi Amin. Tänapäeval on, just nagu paljudest omaaegsetest patroonidestki, Monrovia kõrgeimale mäele püstitatud kaheksakorruselisest hoonest alles vaid skelett. Aknaavad haigutavad Libeeriat laastanud kodusõja järel tühjalt ning vettinud betoon on puretud ekvatoriaalsest niiskusest hoogu saanud puude poolt. Miski selles siluetis toob meelde „Ahvide planeedi“.

Kuid Tiina Intelmann (53), juba kolmandat aastat Euroopa Liidu suursaadik Libeerias, just hotellivaremetesse suundubki – peatab oma suure valge džiibi ning asub hoonet skvottijate eest kaitsvate turvameestega läbirääkimistesse. „Oleme ikka mõistlikud,“ on tema hääles metalset vastuvaidlematust, kui nood kahe eurooplase läbilaskmise eest seitsme dollari asemel juba tervelt kümmet tahavad saada.

Suur käsipuudeta pöördtrepp keerleb majesteetlikult lobby teisele korrusele, mille põrandas võib märgata suuri auke. Mustavad liftišahtid varitsevad ettevaatamatuid, lopsakad taimed on juurdunud pragudesse ning järgmine trepp, nüüd palju kitsukesem, kerib end ümber haigutava kuristiku aina kõrgemale (mõistagi ikka ilma ainsagi kukkumist takistava käsipuuta). Ent suursaadik Intelmann – tema plaan on viia külaline Ducor Placa katusele, kust avanevat Monroviale suurepärane vaade – aina tõttab salli lehvides mööda murenenud betoonastmeid ülespoole otsekui kitseke.

Kolmandal korrusel käib ajakirjaniku pea juba nii kõvasti ringi, et tühjusesse pudenemise perspektiiv võtab jalad pehmeks. Ning Intelmann saab aru. „Kui on hirm, siis on hirm,“ ütleb ta. Ja pärast pausi: „Mina kardan näiteks ujuda sügavas vees.“

See on üllatav ülestunnistus, sest pean Intelmanni – 2014. aasta lõpus, just ebolaepideemia kõrg­ajal Libeeriasse Euroopa Liitu esindama läinut – Eesti üheks kõige julgemaks inimeseks.

Mis teda selles maailma vaesuse edetabelites troonivas riigis (koht kõigub sõltuvalt tabelist, kuid on alati esikümnes) küll meelitas?

Kerime aega mõned kuud tagasi, hilissügisesse 2016. Libeeria võib olla puruvaene, kuid sinna reisimine rüüstab põhjalikult rahakotti. Kuna enamik lennukompaniisid pole ebolaepideemia ajal tühistatud transpordiühendusi taastanud, teenindavad pealinn Monroviat vaid kaks-kolm lennufirmat, kes kõik küsivad oma teenuste eest vastavat hinda. Tallinnast on odavam ja lihtsam lennata kolm korda kaugemal asuvasse Austraaliasse kui Lääne-Aafrikasse.

Vaid Libeeria naaberriikide kodanikud võivad siseneda riiki viisa­vabalt, viisat ajakirjanikele – oh seda ettevaatamatut avameelsust – aga niisama ei anta. Selleks tuleb kõigepealt taotleda akrediteeringut Libeeria Infoministeeriumist, mis hoiab aga täielikus saladuses oma meiliaadressid ja telefoninumbrid. Kuidagimoodi toob aeg siiski arutust, et vajalikku luba võib väljastada yahoo.com-lõpulist meiliaadressi kasutav Lawrence Fahnbulleh.

Hr Fahnbulleh vajab loatähe kirjutamiseks reisikava, programmikirjeldust, passikoopiat ja sadat dollarit, mis peab minema Libeeria valitsustuludesse. Summa kasvab 125 dollarini, kuna lubatähe väljastamisega on kiire ja sellele lisab omakorda oma teenustasud Western Union, sest raha tuleb läkitada hr Fahnbullehile isiklikult. Kui akrediteering (pisut valede kuupäevadega, kuid see ei loe) lõpuks meili teel saabub, tuleb täiendavad 125 eurot maksta sularahas Libeeria Suursaatkonna töötajale Berliinis, kes pärast ööpikkust mõtiskelu kleebibki passi käsitsi täidetud viisa; millel (nagu võidujoovastuse haihtudes avastan) on ära rebitud alumine vasak nurk.

Lõpuks, ühel detsembriööl, räntsatab Royal Air Maroci lennuk Robertsi rahvusvahelise lennujaama pikale pragunenud asfaltrajale. Kasin laternavalgus teeb soojas pimeduses terminali poole kõndijaile nähtavaks kentsakate punaste tähtedega teadaande „Alkoholism rangesti keelatud“, mille lennujaam miskipärast ühele uksele on riputanud. Kuid hoopis lõhn on see, mis jätab tugevaima esmamulje; lapsepõlvelõhn, mille ma aastakümneteks ära unustada olin suutnud – jah, Libeeria lõhnab nagu vihmamärg poolsöestunud kartul, mille keegi eelmisel õhtul lõkkesüte alla on matnud. Kauge metsapõlengu hõng muudab Libeeria esimesest hetkest kuidagi koduseks. 75 dollarit nõudev takso sõidutab mind läbi ööpimeduse Mokos Bed & Breakfasti öömajja. Nii nagu Aafrikas sageli, meenutab hotellike (üks odavaimaid Monrovia majutusasutustest, kuid öö maksab sealgi ligi sada eurot) okastraadiga palistatud aiaga pigem kindlust: raske raudvärav kääksub lahti, vanaldane teener juhatab külastaja ühegi aknata tuppa ning kui öörahu taastub ja elektrit tegev generaator seisma jääb, on sees pimedamgi kui õues.

Veidi eemal kohiseb meri.

„Kõik hirmsa, mis siin on, tasandab ära ookean,“ ütleb Tiina Intelmann (ilmselt ainus eestlane tuhande kilomeetri raadiuses) kuus-seitse tundi hiljem, pühapäevale kohaselt eredas päiksepaistes ühes Monrovia vähestest „lääne inimese“ kõhule sobilikuks tunnistatud rannaäärsetest kohvikutest (kiire pilguheit menüüle: elevandiluurannikupäraselt röstitud kala maksaks sõltuvalt prae suurusest 12–50 dollarit).

„Muidugi ookeani kaldal me väga palju jalutada ei saa; see on julgeolekuküsimus,“ jätkub mõte kaalutlevamalt, „ja ujuma ei maksa ka minna. Ma olen näinud, mis siin juhtuda võib – tõmme on nii tugev, et viib inimese lihtsalt ära avamerele. Sõjaväelased arvavad siin sageli, et on kõvad mehed – võtavad paar drinki ja hüppavad sisse, aga tagasi kaldale pärast enam ei pääse. ­Ookean ja liiklus on peamised põhjused, miks inimesed Libeerias hukkuvad.“

Kuni 2003. aastani oli selleks sõda. Lihtsustatult võib öelda, et sõdisid omavahel „kodulibeerlased“ ja USAst tagasi rännanud „välislibeerlased“ ning pinged pole päriselt kuhugi kadunud. Nagu ütleb Intelmann, on „relvad inimestel praegu lihtsalt ära pandud“. Muide, Libeeria kodusõjas tehti enamik halbu asju matšeetedega – sõjainvaliide, kellel pole enam kätt või jalga, näeb poodide ümber abi palumas tänaseni. Siiski ei hinga ohutunne siin kuklasse nii jäiselt nagu näiteks Kesk-Aafrika Vabariigis. Elu voolab aeglaselt ning kirikuist kostub hommikuti lõputuna näivat laulu, naeratused on laiad ja kallistused lopsakad. „Sweet cow meat“ („Magus lehmaliha“) teatab kiri mõlkis potil, mida üksik kaubitseja vaevaliselt liivadüünide vahel edasi kannab.

„Eriti valge inimese suhtes on nad pealtnäha väga sweet,“ tähendab Intelmann, „aga kui oled siin veidi elanud, siis hakkad nägema, et ega nad nüüd nii ülemäära sweet ka ei ole. Mentaliteet on see, et sa annad – oled kohustatud andma, ja kui sa ei anna, siis me tuleme ja võtame.“

Ei, röövitud pole teda kordagi, „aga ma püüan ka elada väga turvaliselt. Sa pead siin ühiskonnas väga täpselt teadma oma kohta.“

Väga täpselt teadis Intelmann sedagi, et tahab tulla just Libeeriasse. 2014. aastaks oli ta CV juba enam kui muljetavaldav: Eesti ­esindaja amet ÜRO juures, siis suursaadiku­töö Iisraelis ja Montenegros, siis presidendipositsioon Rahvusvahelise Kriminaalkohtu liikmesriikide assamblees. Genotsiidijärgne Libeeria näis pakkuvat võimalust näha, kuidas rakendada praktikas ellu kõike seda, millega Intelmann oli „sügava keskeani“ kokku puutunud pigem kabinettides – rahuvalvest aidsivastase võitluse ja inimõiguskonventsioonideni. Võimalik, et äsja lahvatanud ebolaepideemia vähendas vakantsele ELi suursaadikukohale konkurentsi: kui Intelmann Monroviasse saabus, tuli uusi nakatumisi iga nädal sadu, prognoosid olid „täiesti kohutavad“ ja enamik saatkonnast oli evakueeritud Brüsselisse. „Meil oli parajasti kolmas evakuatsioonitase – neljas tähendab kõigi inimeste väljaviimist.“

Need olid karmid kuud, kui suur osa vaese riigi 50 arstist olid võitluses epideemiaga juba ise hinge heitnud. Seltsielu puudus, restoranid ei tegutsenud, arenguabi programmid olid peatatud, sõita võis vaid töökoha ja kodu vahet. „Katkuaeg,“ ütleb Intelmann, kes lõpuks „enam isegi ei märganud“ laipu, mis siin-seal tänavail lebasid: „Võib-olla oli neist mõni näiteks auto alla jäänud, kuid kui ebolaeelsel ajal oleks keegi läinud vähemasti appi, siis nüüd ei julgenud keegi lebajat puudutada.“

„Ja te ei kartnud haigeks jääda?“

„Aga mis siin karta?“ imestab Intelmann. „Kui oled selle riski võtnud, siis sa elad selle riskiga. Kogu elu seisneb riskide võtmises.“

Peamiseks mureks oli see, et Brüsselis käies külmetus kallale ei tuleks – palavik oleks Libeeriast tulnu puhul tähendanud „kohest hädaolukorda“.

Tänasel päeval on probleemiks malaaria, mida – Intelmann ptüi-ptüitab kolm korda üle õla – tal „siiamaani küll“ on vältida õnnestunud.

Kuid soode ja mangroovimetsade keskel asuvas Monrovias lendab haigust kandvaid sääski kõikjal. „Üks mu kolleeg, kes organiseeris detsembris kommipakkide jagamise pidu West Pointi lastele, ei saanud ise tulla, sest jäi haigeks. Ta algul rääkis, et ei ole hullu, küll läheb üle, aga mina käisin peale – mine tee test! Siin on kiirtestid, umbes seitse minutit pead ootama. Ja oligi malaaria! Sümptomid on nagu gripil, aga kui sul on gripp, siis võid oodata ja kõik läheb üle; kui on malaaria, siis sured ilma ravimiseta ära. Selles ongi kogu vahe.“

Mööda palmitüve lipsab üles suur sisalik.

Linnaosa, kus paikneb Euroopa Liidu suursaatkond, kannab nime Mamba Point. „Ma arvan, et neil mambamadudel on seal aias päris hea elada,“ arvab Intelmann ja osutab aknast metsistunud puiestikule, mis mööda mäekülge mere poole kulgeb. (Mambasid on kahte sorti – rohelised on ohutumad, aga kui must mamba juhtuks hammustama, siis elulootust arstiabita palju ei jää.) Intelmann kinnitab, et ühtki mambat tema isiklikult saatkonna aias kohanud pole ja vahel harva peab delegatsioon aiarohelusse peitunud paviljonis siiski nõupidamisi – ära mahutakse hästi, sest töötajaid on kokku vaid 30 (võrdluseks: naabruses paiknevas USA saatkonnas töötab mitusada inimest).

Ühendriikidel on ajalooliste ja perekondlike sidemete tõttu Libeerias selline roll, et USA suursaadikust räägivad libeerlased kui „meie suursaadikust“, kuid Euroopa Liit panustab Libeeriasse rohkem raha, eriti infrastruktuuri. „Võib öelda, et kõik Libeeria asfalteeritud teed on meie ehitatud või meie hoolduse all,“ ütleb Intelmann, ajades kaardil näpuga mööda hapraid värvilisi jooni, mis läbivaid selliseid maakondi nagu Grand Bassa, Bomi või Gbarpolu. „Väga hea tee,“ võib ta mõne asfaltkatte kohta oma reisikogemuste põhjal tunnustavalt õhata.

„Siin on hüdroelektrijaam, mille avame sel nädalal,“ toksib näpp üht punktikest südamaal. „Järgmiseks teeb Euroopa Liit Monroviasse neljakümne viie miljoni eest jaotusvõrgud. Kui oled Eesti suursaadik ja annad arenguabi, siis need summad on väikesed, aga siin on summad suured – sellel eelarveaastal andsime 10% Libeeria aastaeelarvest.“ Ja ta ohkab vaevumärgatavalt. „Järgmiseks aastaks tegid nad eelarve 600 miljonit dollarit, aga nad ei suuda täita seda.“

Arenguabi üheks eesmärgiks on hoida rahu („Kas me tahame, et kogu see kontinent oleks pidevalt sõjas ning et inimestel käsi-jalgu matšeetedega maha võetakse? Ei, me ei taha seda, me ei talu seda, seda peab vältima – ja just seda me püüamegi teha siin!“).

Intelmanni lähetus – kaks aastast kolmest on läbi – on toonud kaasa sedavõrd suure aktsepteerimise, et president Ellen Johnson Sirleaf võib Intelmannile mobiilile helistada („Tiina, we need to talk!“), või siis vastupidi. Allkirjastatud on lepped ELi laevadele Libeeria vetes kalapüüdmise õiguste andmiseks (Libeeria enda kalandus pole arenenud) ning metsa ekspordiks (kohalikud põletavad džunglit peamiselt alepõllunduse raames) sellistel tingimustel, et saadud raha ka tagasi maksumaksjateni jõuaks.

Ükski Eesti firma pole avanenud võimaluste vastu huvi tundnud. „Kui britid korraldasid siin investeerimiskonverentsi, siis saatsin sõnumi selle kohta ka EASi, aga sellele ei vastanud keegi, sest see tundus väga imelik ja muidugi oligi väga imelik.“ Intelmann saab sellest aru.

Ent Intelmanni prioriteediks on Libeerias ELi ja mitte Eesti huvid. Verivorsti ta oma vastuvõttude tarvis ei küpseta, Vana Tallinna on pakkunud vahel vaid eksootika pärast.

Saabuval sügisel saab suursaadikuaeg läbi. Mis edasi?

„Ma tahaksin nüüd proovida midagi teistsugust. Midagi hoopis teistsugust,“ ütleb Intelmann. Ja pärast pausi veel kord: „Midagi hoopis teist.“