Kõik sai alguse jalgrattast. Auto oli teist päeva remondis ning töölt tulles läks Annika „Velohullude“ poodi, ostis jalgratta ja sõitis sellega koju. Tal oli raske endale seletada, miks. Lihtsalt tahtis. Või oli seletusi mitu ning ta ei viitsinud nende vahel valida. Tüdrukud käisid pidevalt sõitmas, jalgrattasõit oli Annika meelest peaaegu ainus asi, mida nad suutsid tülitsemata üheskoos ette võtta. Annika oli harjunud neile ukselt hüüdma, et hiljemalt üheksaks koju tagasi, aga ühel hetkel tundis ta selgelt, et oleks tahtnud nendega kaasa minna. Nüüd, isikliku jalgratta seljas, nautis ta pigem üksindust. Samuti polnud tähtsuseta uhiuued kergliiklusteed, Arumetsa vahel oli nüüd võimalik sõita ilma otsese ohuta mõnele liiklushullule ette jääda. Ja kolmandaks …