„Oma loost lahti laskmine on emotsionaalselt raske“

Sel nädalal jõuab kinodesse psühholoogiline põnevik „Teesklejad“. Missugune oli filmi sünnilugu ja milline on Eesti stsenaristika hetkeseis, uuris Maria Ulfsak „Teesklejate“ stsenaristidelt Livia Ulmanilt ja Andris Feldmaniselt.

Sattusite stsenaariume kirjutama tänu Livia stsenaristist isale Mihkel Ulmanile, keda te hakkasite sarjade kirjutamise juures aitama („Kätte­maksukontor“, „Ohtlik lend“ jne). Alguses töötasite kolmekesi koos, nüüd kirjutate juba palju aastaid kahekesi. Mis on koos kirjutamise plussid, mis miinused?

Livia Ulman: Sain sellest hiljaaegu eriti selgesti aru: meil ei ole Andrisega lihtsalt koostöö, vaid see on meie maailm, mida me asustame; mida tuleb pidevalt elus hoida, toita, selle eest hoolitseda. Lood kasvavad selle sees, ilma ühe või teiseta seda pole. Ma ei oska eriti miinuseid välja tuua. Võib-olla vahel tahaks oma asjadega kuhugi eralduda, jalad seinale visata, aga teine topib nina sinu asjadesse, mis on ka tema asjad. Kui ma oleksin näiteks kingsepp ja Andris aednik, siis me ei oskaks teineteise kallal kobiseda.

Andris Feldmanis: See ­kahekesi kirjutamine on tulnud kuidagi loomulikult, polegi jõudnud väga ­plusse ja miinuseid kaaluda. Kas tasubki? Kindlasti on hea omada kiiret kriitilist kõrvalpilku ja kellegagi ideid põrgatada, saada teise mõtetest inspiratsiooni. Ma usun, et kõige paremal juhul on tekst tänu ­sellele rikkam ja sügavam. ­Miinused... Mingis mõttes nõuab see ehk rohkem energiat... Kogu aeg on kellegi peale solvuda.