Hiiumaa ja Saaremaa laevaliikluse kadunud kuldajad

Enne teist maailmasõda sai Hiiumaale ja Saare­maale laevaga sõita isegi Tallinnast. Laevaliine oli rohkem kui praegu ning riik laevaettevõtjate ärisse nina ei toppinud.

Korrapärasem laevaliiklus mandri ja saarte, õigemini mandri ja Saaremaa vahel sai alguse juba 19. sajandil. Kuni sajandi keskpaigani kureeris seda Vene tsaaririik, seejärel läks Suure väina laevandus Saaremaa rüütelkonna kätte. Huvitav tõik on seejuures, et alates 1869. aastast korraldasid laevaliiklust Muhu Suuremõisa ja Tumala mõis. Mõisad teenisid mitte ainult inimeste ja kaupade üleveoga: nad pidasid näiteks ka Kuivastu kõrtsi, kus reisijad said süüa ja jalga puhata.

Väina uiskudest Väinatammini

Ühendust pidasid tollal ühemastilised tekita purjekad. Mandrile sõita soovijad tulid Orissaarde, kust nad koos oma hobuste-vankritega üle Väikese väina Vahtnasse toimetati. Sealt edasi sõideti hobustega Kuivastusse, kust reisijad, hobused ja vankrid laaditi järgmisele purjepaadile ning viidi üle Suure väina Virtsu. Neid Väinamere purjekaid kutsuti väina uiskudeks ning lisaks paarile hobuvankrile mahtus sinna kõrvale ka kariloomi. Inimesed pandi purjeka ahtrisse, kus oli kõrgem platvorm.