EESTI NAISKUNSTNIKUD: kuidas ühendada karjäär ja lapsed?

Lastesaamise pärast pole naised kunstimaailmas nii edukad kui nende meessoost kolleegid. Just nii väitis kuu aja eest üks maailma edukamaid naiskunstnikke Marina Abramović. Kadri Karro uuris tuntud eesti naiskunstnikelt, mida nad sellest arvavad.

Juuli lõpus ilmus saksa ajalehes Der Tages­spiegel intervjuu maailma ühe tuntuima performance-kunstniku ­Marina ­Abramovićiga (pildil). Abramović tunnistas usutluses, et on teinud elu jooksul kolm aborti ning peab laste saamist põhjuseks, miks naised pole kunstimaailmas nii edukad kui mehed. Kunstniku öeldu sai palju vastukaja, teda tsiteeriti mitmel pool, loetleti kuulsaid naiskunstnikke kunstiajaloost, kellel lapsi pole (Frida Kahlo, ­Georgia O’Keeffe, Lee Krasner jt) ja tsiteeriti briti staarkunstnikku Tracy ­Eminit, kes on öelnud: „There are good artists that have children. Of course there are. They are called men.“ („On häid kunstnikke, kellel on lapsed. Muidugi on. Need on mehed.“) Mida arvavad laste saamise ja kunstnikukarjääri ühildamisest tuntud eesti naiskunstnikud?

„On huvitav, et Facebooki grupis „Virginia Woolf sind ei karda“ sai Abramovići repliik peamiselt positiivseid kommentaare – inimestele avaldas muljet, et kunstnik oli avameelne oma abortide osas,“ räägib kunstnik Marge Monko. „Samas minu sõbrad rahvusvaheliselt kunstiväljalt olid ärritunud selle mõtte peale, et laps on katastroof ja laste pärast ongi naised kunstis vähem edukad kui mehed, kuna sellega alavääristas Abramović neid naiskunstnikke, kes on emad.“ Kaasa arvatud Monkot, kes on ühe poja ema ja juba aastaid aktiivne kunstnik nii Eestis kui väljaspool. 2012. aastal pälvis ta esimese eesti kunstnikuna Henkeli kunstiauhinna, samal aastal osales mainekal Euroopa kaasaegse kunsti biennaalil Manifesta.