Trifiidide päevale järgneb trifiidide öö

John Wyndhami „Trifiidide päev“ on üks 20. sajandi mõjukamaid ulmeteoseid.

Raamatu maailm mõjub nõnda põnevalt, et teose viimasel leheküljel on kangelastest tõeliselt raske lahkuda. Nii polegi üllatav, et pool sajandit pärast raamatu ilmumist kirjutas sellele järje üks teine inglise ulmekirjanik, Simon Clark. Autor tunnistab teost sisse juhatades isegi, et tundis juba lapsena „Trifiidide päeva“ lugedes raamatu lõpus kaotusvalu ja igatses teada saada, mis juhtus edasi. Viimaks võttiski Clark südame rindu ja sukeldus Wyndhami maailma loomulikkusega, mis rõõmustab kindlasti iga „Trifiidide päeva“ fänni. Clarki lugu on iseseisev teos, kuid see asetub usutavalt maailma, „mis hukkus vaid mõni aasta enne

rock’n’roll

’i sündi, inimese lendu Kuule ja värviteleviisori leiutamist“. Nalja teevad vaid mõned anakronismid, nagu viide Berliini müürile, mille ehitamise alguseni jäi „Trifiidide päeva“ ilmudes veel kümme aastat, või teoses igapäevasena kirjeldatud autoraadio, mis ei kuulunud 1950ndate alguses mitte iga auto põhivarustusse.