Juba enne seda, kui ma poolteist aastat tagasi ise emaks sain, hakkas mind häirima üha enam maad võttev vaktsineerimisvastane vaim. Inimesed, kellest poleks kohe kuidagi osanud umbluutamist kahtlustada, võisid äkki teatada, et nad pole oma lapsi vaktsineerinud. Ja mitte seepärast, et neil oleks mingi kaasasündinud haigus või allergia, aga lihtsalt. Lihtsalt! „Meil pole ju siin b-hepatiiti ja lastehalvatust, ega me mingi arengumaa pole“ ja „noh, mis need leetrid siis ka ära ei ole – sai ju seda isegi läbi põetud“ või: „Ma lubaksin oma last vaktsineerida, kui riik oleks valmis vastutuse võtma ja rohkem toetama juhul, kui minu laps peaks olema selle väikese protsendi seas, kes saab vaktsiinitüsistuse. Praegu pole riik nõus tunnistama, et on olemas vaktsiinitüsistused, vaid räägitakse juhuste kokkulangemisest või muud jama.“ Seejuures ei suuda kõneleja tuua ühtegi näidet kellestki lapsest, kes siis oleks mingi vaktsiinitüsistuse saanud. Täpsustame – kellestki tervest lapsest, kes oleks riikliku immuniseerimiskava alusel, perearsti tõendiga vaktsineerituna saanud jääva terviserikke või tüsistuse.