Herbertile lendas selga pikk must kuub, jalga sokid ja sandaalid, suhu paar numbrit laiemad proteesid ja Kokaviidiku postiljon oligi valmis. Ainult et perekonnanimi oli puudu. Aadli mõtles ja mõtles, kuid head varianti ei tulnudki. „Aga siis naine kodus selle nime välja pakkus ja nõnda ta käiku läks.“ Ving. Herbert Ving.

Edasi läks nagu ikka: stsenaristid arendasid pisut, Aadli arendas ning lõpuks läks asi nii käest, et Herbert hakkas ise otsustama. Näiteks läks Herbert erikülalisena Raudteeohutuse üritusele Kuldne Tõkkepuu, kus ta rääkis, kuidas tema argipäeviti kehastub selgeks grupijuhiks ning viib inimesi iga kolme tunni tagant gruppidena üle raudtee. Suviti on aga terved päevad järve ääres ja toob inimesi veest välja. Ta peab end kohalikuks häirekeskuseks ja lahendab kõik probleemid.