Eksisteerib kaks üleeuroopalist klubisarja – meistrite liiga ja Euroopa liiga. Juba enne laupäevast meistrite liiga finaali (Euroopa liiga finaali 18. mail võitis FC Sevilla) võib öelda, et mõlemad tiitlid lähevad Hispaania klubidele. Ja nii juba kolmandat aastat ühtejutti.

Kogu ülejäänud Euroopa nuputab, kuidas uut võitmatut armaadat lüüa, aga hetkel ei paista mingit märki, et keegi seda lähiajal suudaks.

Esimene põhjus: kaks suurt on kõige suuremad

Walesi jalgpalliajaloo suurim staar kolis kolme aasta eest mängima Real Madridi. Briti meedia vahutas pahameelest, aga pidi lõpuks tunnistama, et ühelgi teisel jalgpalliklubil pole Euroopas sellist ligitõmmet kui Real Madridil ja ­Barcelonal. Ei leidu vist ühtegi tippjalgpallurit, keda ei tõmbaks kahe ­globaalse ­gigandi glamuur. Rahaliselt on küll mitu Inglismaa klubigi nendega sarnasel tasemel, samuti ­Müncheni Bayern Saksamaalt, kuid kellelgi pole sellist mainet. Kõige tulisem vastasseis valitseb Reali ja Barca vahel, kelle ridades mängivad tänapäeva jalgpalli suurimad staarid, vastavalt Cristiano Ronaldo ja Lionel Messi. Nende kõrval on kummaski klubis mitu tipptasemel mängijat, kes ükskõik millises teises meeskonnas oleksid ainuliidrid. Ent ikka läheb nii, et mõlemad Hispaania gigandid koguvad ilma nähtavate probleemideta suured nimed endale.
2015 SUPERKARIKAS: Pedro (vasakul) tõi lisaajal Barcelonale5 : 4 võidu Sevilla üle. Vaid mõni päev hiljem müüdi meesInglismaale.

Tõsi, kriitikud toovad esile, et näiteks suurepärase majandusdistsipliiniga Saksamaa ja Inglismaa klubid ongi võimetud võistlema Hispaania või Kataloonia rahvusliku uhkusega, kus klubi edu on riiklik/piirkondlik sümbol. Pole mõeldav, et Inglismaal saaks mõni klubi riigilt selliseid järeleandmisi võlgade ümberstruktureerimisel, nagu seda Hispaanias juhtub. Kuid mängijatele see ei mõju – kui Real kutsub, siis mängija sinna läheb. Sama kehtib Barcelona kohta.

Teine põhjus: hea eeltöö

Sevilla meeskond on viimase kümmekonna aasta jooksul müünud loendamatult mängijaid. Dani Alves, Federico Fazio, ­Martín Cáceres, Adriano, Ivan ­Rakitić, Júlio Baptista, Seydou Keita, ­Christian Poulsen, Luís ­Fabiano ja Carlos Bacca on kõik suundunud rannikulinnast parematele jahimaadele. Nende eest on kokku makstud peaaegu 200 miljonit eurot, kuna Sevilla soetas samad mängijad ligi kümme korda väiksema summa eest.

Hispaanial on kultuuriline eelis Lõuna-Ameerika mängijate hankimisel – kust mujalt suur osa superstaare tulebki? Vähesed teiste Euroopa riikide klubid suudavad leida kusagilt Argentina väikelinnast pisikese poisi, tuua ta verinoorelt enda meeskonda, kasvuhormoonidega suureks kasvatada ja seejärel teda enda meeskonnas hoida. Just Leo Messiga see juhtus. Ka paljud teised noored ja andekad, kes päris Barcelona noortemeeskonda ei jõua, eelistavad ikkagi Hispaania klubisid.

Brasiilia noored kasutavad samamoodi hüppelauana Portugali. Hispaania klubidel on aga Portugaliga muust Euroopast tihedam side. Kas või tänu sellele, et mängijaid vahendav superagent, portugallane Jorge Mendes on väga lähedastes suhetes Hispaania klubidega. Kui muu Euroopa klubid tahavad seejärel neid mängijaid endale saada, siis nad maksavad. Ja oi, kuidas maksavad…

Kolmas põhjus: eurojalgpall on hispaanlastele kui loodud

Sevilla võitis just enneolematu seeriana kolm korda järjest Euroopa liiga. Pöörane tulemus. Finaalis oldi küll esimene poolaeg Liverpooli vastu kaotusseisus, kuid mootor läks tööle ja võit tuli. Sevilla pole Hispaania liigas kaugeltki esimene viiul, kuid muu Euroopa vaatab ikka vesise suuga nende edumarssi pealt. Miks see nii on?

Erinevalt mitme teise riigi klubidest võtab Sevilla Euroopat väga tõsiselt. Fännid sõidavad suurte kampadena kas või alagrupimängudele, samal ajal ulub Inglismaa klubide euromängudel tribüünidel tuul. Sevilla loots Unai Emery saatis ka eelringides väljakule parimad mängijad, kuna teadis, et Euroopa liiga on neile ainus võimalus suurt võitu saavutada.

Inglise liiga, mis enesereklaami kohaselt peaks olema kogu maailma tugevaim, keskendubki põhiliselt „siseasjadele“. Isegi liiga viimane klubi teenib sellise summa, et Euroopa liigast saadav sissetulek pole sellega võrreldav. Liigast väljakukkumine tähendaks seevastu täielikku finantskatastroofi. Ülejäänud Euroopa „suured“? Itaalia on kaotanud kunagise ligitõmbe, Prantsusmaa pole kunagi Euroopa tippliigade lähedal olnud ja Saksamaal punnitab finantsmusklit ainult ­Müncheni Bayern.

Aga Sevillale võib lisada praeguse Euroopa kolm sisulist valitsejat – Barcelona, Real Madrid ja Atlético Madrid. Nende viimaste aastate edu on nii pidev, et meistrite liigas nelja hulka mittejõudmist võib pigem üllatuseks lugeda.

Lõpptulemus: Hispaania valitseb ja jääb (vähemalt mõneks ajaks) valitsema kogu jalgpalli-Euroopat.