Ma tean, mida ta mõtleb. Oli 80ndate algus. Pärast pikka kooskõlastamiste-koosolekute jada ja paberite täitmist õnnistati teda armulikult loaga sõita kolmeks päevaks Soome. Grupiga, mida saatis funktsionäär – nende oma asutuse osakonnajuhataja (muhe onu oli, ma mäletan teda). Nuhi ülesanne oli jälgida, et sovetid ideoloogiliselt ei libastuks. Koju jõudes rääkis ema imelugusid välismaast ning asetas lauale sõjasaagi – ühe banaani. Ka tol ajal oli „Georg Otsal“ Rootsi laud ja kui see uksed avas, vallutasid nõukogude eestlased esimese asjana puuviljavaagna. Kel vedas, sai banaani koju lastele tuua...