EKSPRESSI ARHIIVIST: Ingrid Peek, Eesti rahva tšakrate avaja
Uue generatsiooni kosmosemutiks nimetatud Ingrid Peek tundis kuus aastat tagasi, et õhus on asju, millest peab rääkima. Sündis kultussaade "Hallo, Kosmos!".
Samblaroheline barett peas ja lilla jakivillast sall ümber kaela keritud, tuleb Ingrid Peek (38) mööda tänavat. „Teda tunnevad kõik!“ ütleb muusikakriitik Siim Nestor, Ingridi raadiokolleeg.
Ingrid pistab selle arvamuse peale nina veel sügavamale salli. Ta ei pea end kaugeltki igaühe sõbraks. Vastupidi – ta peab end pigem introverdiks. Talle on oluline oma aeg, kui ta saab meediakärast eralduda ja omaette olla.
Aga seda aega on vähe. Ingrid ei käi kuskil tööl, kogu tema elu on projektipõhine. Ta teeb Raadio 2s saadet „Hallo, Kosmos!“, toimetab portaali Alkeemia, aeg-ajalt osaleb kirjastuse Pilgrim tegemistes.
„Kui teed raadios ühte saadet – ja see saade pole „Pealtnägija“ –, siis sellest ära ei ela kahjuks. Selleks, et maksta üüri, arveid, süüa-juua ja kassile ökogurmee roogi osta, on mul mõttekam toimetada vabakutselisena,“ naeratab Ingrid.
Ingridist õhkub suursugust ilu. Rasked blondid juuksed ääristavad loorina nägu. Suur helesinine poolvääriskivi Ingridi sõrmusel on delfiinikivi ehk larimar. See on „vaimne kivi“, mis kiirgab armastust ning soodustab rahulikkust. Samast kivist on tal ka kõrvarõngad ja kaelakee. Randmel veiklevad kolm türkiisikarva pärlikeed, üks preniit, teine toonitud laavakivi, kolmas akvamariin. Vist. Ingrid ei mäleta täpselt. Ta armastab mitu miljonit aastat maa sees kasvanud poolvääriskividega ehteid, need on osake loodusest, kus lisaks ilule ka vägi sees.
Vabanemine teadaolevast
Ingridi isa ja onu on identsed kaksikud, Toomas ja Kuno Peek. Ärimehest onu Toomas Peeki nimi on Äripäeva palgaedetabelite tipus. Sellega on nalja saanud, sest tihti ei teata, kumb neist Ingridi isa on, ja arvatakse, et küllap rikas issi maksab kogu Ingridi elu kinni.
Ingridi isa Kuno Peek on leiutaja ja insener. Ta tegeleb innovatiivsete teenuste ja toodete arendusega muutuvas mobiilikeskkonnas.
Ingridi lapsepõlvemaailm asus Pääskülas ning oli päikseline nagu Lottemaa Leiutajateküla. Emapoolse vanaema juures Palukülas, kus Ingrid lapsena suvitas, olid loomad, metsad ja vabadus (praegu otsib ta endale maakodu metsa sisse, et olla loodusega rohkem ühenduses). Kui panna kokku ratsionaalsus ja loodus, saabki Ingridi. Väiksena oli ta nii tundlik, et ema Helgi ei lubanud tütrel „Nu pogodi!“ multikaid vaadata. Ingrid nuttis neid vaadates, sest ei saanud aru, miks kõik hundile haiget teevad.
Äratusena mõjus keskkoolitüdrukule India filosoofi Jiddu Krishnamurti raamat „Vabanemine teadaolevast“. Ingrid tajus, et tegelikult on elu lihtne, kuid inimene ise elab selle keeruliseks. See meenus talle tavaliselt koolis tahvli ees, kui karm matemaatikaõpetaja irooniliselt teatas: „Seekord oled kohe väga tubli – 2+!“
Keerulised suhted matemaatika(õpetaja)ga oligi põhjus, miks Ingrid ei läinud psühholoogiat õppima. Teda oleks väga huvitanud ka filosoofia ja antropoloogia, kuid maandus hoopis Concordia ülikooli meedia erialale, mis oli tol ajal eriti põneva õppekavaga. Hagi Šeini käe all õppisid „Hagi esimeses meedialennus“ koos Ingridiga ka Heidy Purga, Toomas Luhats, Heili Klandorf, Raoul Suvi jne. Sellest on tänaseks välja kasvanud Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituut (BFM).
Praegune riigikogulane Heidy Purga meenutab: „Ülikooli ajal olime vabad ja pöörased, ahmisime muusikat, tantsisime veidrates riietes Liiva keskuses või Krahli Mutandil varajaste hommikutundideni. Päeval kruiisisime Inki (Ingrid Peek – Toim.) halli Ford Sierraga kesklinna ja Viimsi vahet, seal asus meie kool. Ta oli raudselt muretum kui mina ja võttis üldse kõike vabamalt ning hea huumoriga.“
Tahtis teha midagi väikest ja toredat
Kursuseõde Heidy Purga on kahel korral Ingridi saatust oluliselt mõjutanud.
2005. aastal kutsus värskelt R2 peatoimetajaks saanud Purga Ingridi tööle Raadio 2-e. Ingridi esimene töö oli „Aastahiti“ tegemine, mis oli tollal muusikaalane rahvaküsitlus. Sellest kasvas välja omaette muusikasündmus koos auhinnagalaga.
Teine oluline kord oli 2010. aastal, kui Purga küsis kevadel Ingridilt, kas ta tahaks suvel midagi teha – pühapäeval olla eetris vaba „auk“.
Ingrid tahtis. Väga. Ta oli ligi kaks aastat raadiotööst ja ka Eestist täiesti eemal olnud. Ta sõitis sõbranna juurde Austraaliasse, Melbourne’i, ja jäi sinna 15 kuuks.
Purga ettepanek tuli täpselt õigel ajal. Ingrid tahtis väga raadiosse tagasi. Aga teha tahtis ainult seda, mis talle endale väga meeldib.
„Tahtsin teha nišiasja – midagi spetsiifilist, väikest ja toredat, mis tõenäoliselt pakub huvi vaid väikesele kuulajaskonnale.“
2010. aastal suvesaatena mõeldud „Hallo, Kosmos!“ oli esimest korda eetris 13. juunil. Esimene külaline oli ufoloog Igor Volke. Teises saates oli tervendaja Mai-Agate Väljataga. Saade kestis kaks tundi ning sai oma tunnuslauseks „Mõista, mitte hukka mõista“. Ingrid nimetab oma saadet „audioseikluseks ilmavaadete perifeerias ja avangardis“. Ta hakkas oma külalistega ette võtma sise- ja väliskosmilisi rännakuid maailmavaadete äärealade.
Kohe pärast esimest saadet tekkis saatele oma kuulajaskond – oli näha, et nähtamatu maailma ja alternatiivsete ilmavaadete järele oli suur janu. Siis polnud teles veel selgeltnägijate tuleproove ning raamatupoodide edetabelites troonis ilukirjandus. Ingridist sai omamoodi pioneer, kes hakkas oma saatega Eesti rahva tšakraid avama.
„Ma ju sain – ja saan – aru, et see, mis saates räägitakse, ei sobi ega meeldi kõigile,“ ütleb Ingrid.
Ei sobinudki. Aasta hiljem andis teaduse populariseerimise portaal skeptik.ee Ingridile umbluu auhinna Viltune Pendel, sest Ingridile „pole ükski luul liiga pöörane, et seda ei võiks maksumaksja raha eest eesti rahva ette laotada“.
Skeptiku vedaja Martin Vällik on Ingridi suurim kritiseerija tänini. Vällik on saate nii suur „fänn“, et on oma portaalis reaalajas saadet kommenteerinud ja külaliste jutte naeruvääristanud. Samuti peab skeptik.ee kodulehel entsüklopeedilist kollektsiooni Eesti vaimu-, para-, umbluumaailma tegelastest ja nende väidetest. Vällik paneb ühte patta nii nõiad kui homöopaadid jne, kellest paljud on käinud ka Ingridi saates.
Viimasel ajal on võtnud ka Rein Lang Kuku raadio meediasaates „Olukorrast ajakirjanduses“ Peeki ja rahvusringhäälingut sarjata, miks lastakse riigiraadios „libameediat ja umbluud“.
„Hoolimata sellest, et „Hallo, Kosmos!“ on üks suurimaid ja süstemaatilisemaid kodumaise kosmoseteaduse rahvale tutvustajaid,“ muigab Ingrid. See ei tähenda, et ta võtab kriitikat kergelt. „Ma pole teaduse vastane – kaugeltki mitte! See oleks absurd. Ligi pooled minu saate külalistest on olnud teadlased, olgu siis kosmose- või humanitaarteadlased. Mind huvitab elu ja maailm kui tervik, koos kõige seal sisalduvaga ja ma tahan teada kõigest kõike.“
Ingridi meelest on alternatiivsed teemad õhus ning mõistlik on tuua need päevavalgele. Ta peab end vahendajaks. Purga imestab, et saadet võetakse „ikka pöörase tõsidusega, saade on Inki kindlasti väntsutanud ja kõvasti karastanud“.
Patoloogiline maailmaparandaja
Ingrid nimetab end patoloogiliseks maailmaparandajaks. Ta unistab, et inimese teadlikkus tõuseks kõrgemale – nii enda sees kui ümbritseva suhtes. „Ma tahan, et inimene saaks aru, et kõik on üks tervik – me oleme kõik seotud planeet Maa kui tervikliku elusorganismi ja looduse kaudu. Loodus pole mingi „asi“, mida käiakse vahel metsas vaatamas,“ räägib Ingrid. Talle on vastuvõetamatu inimese hävitav käitumine – olgu see siis prügi loopimine metsa alla, sõjapidamine, vihapritsimine kommentaariumides, põldude mürgitamine, vägivald ükskõik mis vormis.
„Me hävitame ja kahjustame iseennast. Kui inimene saaks sellest aru, siis muutuks maailm kohe. Kohe!“
Miks ta ei ole jõudnud oma saatega ETV ekraanile? Ingrid ei tea. Ta ka ise pisut imestab. Neid jutte on olnud, kuid siis on kõik vaibunud mantra „raha ei ole“ saatel.
Kommertskanalisse ta oma saatega minna ei saa – ta ei kujuta ette, et hakkab sisekosmosest rääkima pesupulbrite vahel. Siit koorub Ingridi põhimõttelisus – eelmisel aastal võttis Delfi Alkeemia ta enda tiiva alla, ja Ingrid jälgib väga hoolikalt, et tema rubriigis ei oleks karastusjookide, kiirtoidu, kiirlaenude ja kihlvedude reklaame. Need läheksid vastuollu portaali vaimuga.
Siit tuleneb ka üks Ingridi omadus, mis Purga meelest teeb Ingridi elu keeruliseks. „Olgu hommikuprogramm, „Kosmose“-saade või Eeva Esse asendus päevases ajakirjanduslikus saateformaadis – Ingrid viitsib süveneda, alati. Ja see on samas tema nõrk koht, sest ma ei näe hetkel pädevalt toimivat meediavormi, kus ta ennast täielikult teostada saaks,“ mõtiskleb Purga.
Hiljuti läks Ingrid oma elukaaslasest lahku. Nüüd elab ta koos süsimusta nõidkassi Nadjaga, kes on tema parim terapeut. Kassi nurrumine olla tervisele kasulik.
Sel laupäeva ööl vastu pühapäeva tähistavad tudengid ja nõiad Walpurgi ööd, kuid Ingrid ei pea sellest midagi. Ta pole nõid.
„Ma olen elukutseline elu-uurija,“ naerab kultussaate juht. Ta võtab saadet eneseharimisprojektina, ta ei võta külaliste suhtes hoiakuid. Paneb endale üht-teist kõrva taha: joob allikavett. Tegeleb joogaga. Huvitub taimetarkustest, teadlikkuse praktikatest ja unenägemiskunstist.
Mis on elu mõte?
Valgustuda ehk virguda. Ärgata ja jõuda kõrgema teadlikkuseni. Armastada ja olla armastus selle kõrgeimas, jumalikus, absoluutse teadvuse tähenduses. Mängida seda elu mängu rõõmuga – huumor on ju üks tervise alussambaid! Püüda omalt poolt teadlikult luua – rahu (nii sisemist kui välist), ilu, igapäevaelu, aidata teisi ning väljuda oma ego pimestusest. (Siin võib muidugi terminoloogia üle vaidlemiseks minna).
Mida ootad homselt? Kuhu ja kuidas edasi?
Inimkonna ärkamist ning üheks tervikuks olemise ning oma tõelise olemuse teadvustamist – et me hakkaks lõpuks ometi seitsmepenikoorma sammudega arenema ning liikuma suunas, mida päriselt võiks nimetada kõrgtsivilisatsiooniks ja arenenud olenditeks – välja ahnuse ja vägivalla, meelepimeduse ja lühinägelikkuse egoistlikust ajastust. Kui me investeeriks kogu oma sõjatööstusele kuluva ressursi keskkonda, sotsiaaliasse, teadusesse, kultuuri jms, siis võiks meie planeet üsna kiirelt saada nö korda tehtud, keskkonnakriis, nälg ja vaesus likvideeritud ning me tegeleks juba tõeliselt võimsate kosmosesuunaliste arengutega. Aga selleks kõigeks, et me päriselt ka liiguks inimkonna helge tuleviku suunas, on vaja sisemiselt üles ärgata ning saada aru, et see, kui parem käsi tapab vasakut ning vasak jalg tallub parema peal, ei ole jätkusuutlik, vaid viib meid ummikusse ja kardetavasti ka hävingusse. Võtmeküsimus ongi, kuidas selline teadvustamise ja teadlikkuse tõusu protsess globaalselt esile kutsuda ning siin peame me kõik ise endale otsa vaatama (eriti need, kes osalevad raha, meedia, ühiskonnakorralduse valitsemises), sest õhtu lõpuks vastutab igaüks ise kõige oma tehtu eest. Vabadus ja vastutus on ühe linnu kaks tiiba.
Isiklikus plaanis ootan uusi põnevaid intervjuusid, nii helis kui pildis, nii meil kui mujal – inimene on ju nii huvitav olend, keda uurida ja neid tegelasi, kelle väärt mõttemaailma ja ilmavaadet teistega jagada õnneks jätkub küllaga. Põnevaid ideid on palju ning salamisi otsin ja loodan leida ideaalis metseeni või siis koostööpartnerit, kellega koos lennukamaid projekte ellu viia, mis tihti jäävad aja- ja rahanappuse taha toppama. Loomulikult loodan leida mõnusa maakodu, kus tulevikus raamatuid kirjutada ja looduses rahulikku koduelu elada ning kuhu kosmosesaadiku (mis võiks olla mu tulevikuamet) värvikatelt missioonidelt koduplaneedile puhkama naasta. Tegeleda rohkem pere, sõprade ja armsate olenditega. Ja tore oleks jõuda sinna, et praktika jõuaks teooriale järgi – elu oleks teadlik, terve ja tasakaalus.
Mida peaks inimene teadma või tegema, et olla õnnelik? Mis on õnne valem?
See tundub olevat üks põhiküsimusi, mis on seotud elu mõtte teemaga ja näib olevat oluline pea igale inimesele. Olles ligi kuue aasta jooksul seda sadadelt saatekülalistelt uurinud ning nende mõtetest ka väikese inspiratsiooniraamatu ehk siis justkui õnneõpiku sünteesinud, siis kõige selle põhjal tundub, et õnne valemi peamised komponendid on: kohalolu ehk teadlik elamine siin ja praegu ja sellest hetkest rõõmu tundmine; elamine viisil, mis paneb hinge helisema ehk siis tehes neid asju, mis teevad rõõmu nii loominguliselt, töiselt kui vabaajaliselt; iseenda tundmaõppimine ja endaga sõbraks saamine; teiste aitamine; loodusega ühenduses olemine; meelerahu; tänulikkus elu ja kõige selles sisalduva eest. Ja muidugi armastuse seisundis olemine, selle kõrgemas, kõikjale ulatuva teadvuse tähenduses.
Kui sulle antakse ülesanne tervitada inimkonna nimel tegelasi kosmosest, mida neile ütleksid?
No tšau!
Tere tulemast kosmosejaamale Maa!
Meie oleme inimesed ja ehkki me hetkel vaevleme suures osas vaimupimeduses ja kaoses, nagu juuresolevalt pildilt näha võib (noh kui nende pilk satub näiteks lämbuvasse prügiookeani, mahapõletatud vihmametsade jäänustes piinlevatele hingevaakuvatele olenditele, õudu, õõva ja hävingut külvavale sõjatandrile vms), on meil ka palju fantastilisi nähtusi, mida teile tutvustada: me oleme hingestatud olendid ning oskame armastada ja rõõmustada ja unistada, luua muusikat ja luulet ja kunsti ja muud imelist, vahel isegi mõista kogu selle mängu tõelist olemust, no ja ka materiaalses maailmas oleme me suutnud üht-teist valmis nikerdada.
Mingem nüüd meie planeedi ühte võrratusse oaasi nimega Eesti, kus veel saab puhtas looduses, nautida metsavaikust ja merelaine loksu, linnulaulu ja ehk kohata isegi erinevaid metsaolendeid ning hingata meie planeedi viimaseid puhta värske õhu sõõme, võtame lonksu elueliksiiri ehk allikavett ja sööme õunakooki ning räägime sellest, kus ja mis elu teie elate, kes te olete, mis on teie elu ja siiatuleku eesmärgid, kes seal ilmaruumi avarustes veel toimetavad ja kuidas inimolend saaks teha ühe võimsa multitasandilise arenguhüppe.
Mida soovitad lisaks uurida?
Ka see on klassikaline vastus mu saatekülalistelt: iseennast – ekspeditsioonid sisekosmosesse on alati väärt ettevõtmised ja võiks olla regulaarsed. Ja soovitan püüda ka oma maailmatunnetuse piire laiendada, mitte end jäigalt karpi ära pakkida, sest elu ja maailm on pidevas muutumises ning tänane ulme on homne argipäev. Püüda piiluda eesriide taha, mitmeski mõttes, et näha, mis mängus me mängime ja mis on meie roll selles.
