Käisin virtuaalreaalsuses ja see oli vapustav

Siim Nestor kõnnib, võitleb, higistab, küsib ja imestab kauaoodatud tehismaailmas.

Oh, taevane arm… kus kohas ma olen? Ja kuidas ma siia sattusin…

See on mingi labor. Kuigi laual lebab vana kooli lauatelefon ja detaile iidsest leiab siit ruumist veel, tundub labor olevat kuskil kosmoses, tulevikus, ulmes. Robotlik mehehääl jagab mulle mingeid käsklusi, laual on sinist elektrit sirav ümmargune julla, elektroonilise silma moodi asi, väike robotinukk. Mu käes olevatest pultidest, kui ma neid muljun, purskub väike roheline juga, 3D-kursor, mis kuvab põrandale ringi, ja märkamatult transporteerun sinna ringi.

Kõige ulmelisem, et ma tegelikult, füüsiliselt ei ole selles ruumis. See on arvuti genereeritud keskkond. Virtuaalreaalsus (VR). Kuhu ma pääsesin tänu sellele, et peas on HTC Vive kuvarprillid, mis on ühendatud väga võimsa arvutiga ja toa kahel seinal asuvate majakatega, mis lasevad läbi kogu toa kubatuuri infrapunaspektris laserkiirt ja registreerivad sedasi iga minu liigutust selles ruumis. Sidemeks välismaailmaga, reaalse maailmaga on need puldid mu käes – need on mu käes nii päris- kui võltselus. Ja kuigi ma tegelikult ei ole selles laboris, on mu meeled ja närvisüsteem veendunud, et olen küll – ja see on vapustav ja võimas kogemus.