Unistamine kooliprogrammi!

Õnnetus pole mitte see, kui sured, ilma et su unistused oleks täide läinud, vaid õnnetus on mitte unistada... Häbiasi pole mitte see, kui sa ei püüdle tähtede poole, vaid see, kui sul pole tähti, mille poole püüelda.
(Benjamin Elijah Mays, 1894–1984)

Eesti inimesed ei ole iial varem elanud nii hästi kui praegu. Sellele vaatamata ei trooni me mitte õnne-edetabelite tipus, vaid platseerume eluga rahulolu poolest enamasti viimaste sekka.

Ehkki Eesti koolilapsed paistavad silma suurepäraste tulemustega PISA testides ja triumfeerivad olümpiaadidel, on nad selles peaasjalikult õpitulemustele orienteeritud süsteemis pahatihti stressis, väsinud ja õnnetud. Mõne aasta eest Tartu ülikooli teadlaste osalusel korraldatud ja 15 riigi lapsi hõlmanud subjektiivset heaolu käsitleva ­rahvusvahelise uuringu tulemusena tõdeti, et ­Eesti lastel on kõige vähem vaba aega ja nad teevad kõige rohkem koolist antud kodutöid. Kaldun arvama, et paari viimase aastaga ei ole just palju muutunud. See, millest sageli puudu jääb, on koolirõõm.