Uudiste lõpp ehk kuidas Facebook ajakirjanduse alla neelas
Viimase viie aasta jooksul on meedia, ajakirjandus ja avalik sfäär muutunud kiiresti ja dramaatiliselt ning võib-olla rohkem kui eelmise viiesaja aasta jooksul. Tehnoloogiline hüpe on loonud olukorra, kus kirjastamise tulevik on sattunud väikese hulga inimeste kätte, kes nüüd kontrollivad väga paljude saatust.
On juhtunud kaks olulist asja, millele pole veel piisavalt tähelepanu pööratud. Esiteks kaotasid kirjastajad kontrolli uudiste levitamise üle. Nüüd jagavad ja sõeluvad uudiseid algoritmid ja platvormid, mis on läbipaistmatud ja käituvad ennustamatult. See trend hõlmab kogu uudistetööstust.
Teine on sotsiaalmeedia ettevõtete mõju kasv. Suurimad platvormid, sotsiaalmeedia firmad Google, Apple, Facebook, Amazon, ja isegi teise järgu ettevõtted, nagu Twitter, Snapchat ja alles esile kerkivad sõnumivahetuste rakenduste firmad, on muutunud erakordselt võimsateks selles mõttes, et nad kontrollivad, kes kellele mida kirjastab ja kuidas kirjastamisega raha teenitakse.
Selle põhjus on lihtne. Nutitelefonide revolutsiooni tõttu on plahvatuslikult suurenenud aeg, mida me veedame internetis, samuti meie tegevuste hulk seal ning tähelepanu, mida me platvormidele pühendame.
Kuid kui üks uks avaneb, siis teine uks sulgub. Apple teatas, et laseb App Store’is müügile reklaame blokeerivad äpid. See on ohtlik kirjastajate oma veebikülgede jaoks, kuid sotsiaalmeedia sees ilmuvad artiklid jäävad suures osas, kuigi mitte täiesti, blokeerimise suhtes immuunseks. Nii et see niigi väike reklaamihulk, mida kirjastajad iseseisvalt mobiilide kaudu müüvad, kaob täiesti ära.
Väljaandjate jaoks on kolm võimalust. Esimene on toppida veel rohkem ajakirjandust otse Facebooki ja Instant Articlesi, kuid risk jääda sõltuvaks ühest kasumiallikast ja levitajast on väga suur.
Teine võimalus on luua uusi ärisid ja kasumiallikaid levitamisplatvormidest eemal.
Kirjastajad ütlevad, et Instant Articles annab neile kolm-neli korda suurema internetiliikluse, kui nad lootsid. See tekitab kiusatuse järele anda, minna täiega sotsiaalmeediasse ja hakata seal sees ajakirjandust ja sotsiaalveebis töötavaid lugusid tegema.
Kui väljaandjad annavad alla ja delegeerivad sisu tootmise, tehnoloogia ja isegi reklaamimüügi oskused kolmandale osapoolele, et ise ellu jääda, siis kaotavad nad kontrolli oma lugejate ja vaatajatega suhtlemise, oma sissetuleku ja isegi nende teede üle, mida mööda artiklid oma sihtkohani jõuavad.
Kuna uusi lugusid, pilte ja videoid lisandub internetis iga päev sadu tuhandeid, siis peavad sotsiaalmeedia firmad kasutama nende sorteerimiseks algoritme, et välja sõeluda, mis on nendest tähtis, värske ja populaarne, ning otsustama, kes mida näeb. Ja meil pole mingit muud võimalust kui neid selles usaldada. Tegelikult on infot selle kohta, kuidas need firmad informatsiooni sorteerivad, väga vähe või üldse mitte. Kui Facebook näiteks otsustab, et videolood lähevad paremini peale kui tekstilood, siis ei saa sellest muidu teada, kui nad seda teatavad või kui seda saab jälgides tuvastada. Seadused neid asju ei reguleeri ja nendes sisemistes töösüsteemides puudub igasugune läbipaistvus.
Oleme andnud suure osa meie avalikust ja eraelust väga väikese rühma inimeste kätte, keda me ei ole valinud ja kes ei ole meie ees vastutavad. Kuna sotsiaalmeedia ettevõtted on börsi surve all üha rohkem ja kiiremini raha teenida, siis võib arvata, et uudiste tootmine muutub pigem kasumit mittetaotlevaks tegevuseks kui kapitalismi mootoriks.
Et olla jätkusuutlikud, peavad uudiste kirjastajad ja ajakirjandusettevõtted radikaalselt oma kulubaasi muutma. Tõenäoliselt moodustub järgmine meediafirmade laine ümber stuudiomudeli, mis juhib lugusid, talente ja tooteid üle suure hulga seadmete ja platvormide. Kui see nii juhtub, siis saab ajakirjanduse postitamine otse Facebooki või teistele platvormidele pigem reegliks kui erandiks. Isegi väljaande oma veebikülje üleval pidamine võib kõrvale jääda ja erinevus platvormi ja kirjastaja vahel kaob täielikult.
See, mis saab praegusest kirjastajate klassist, on palju väiksem küsimus kui see, millist uudiste ja informatsiooniühiskonda me tahame luua ja kuidas me võime selle tekkimisele kaasa aidata.