Kuidas heeringaleivad Postimehe maja Läti prouade käest päästsid
Postimehe uus omanik, suurärimees Margus Linnamäe kavatseb maha müüa legendaarse toimetusemaja Tartus Gildi tänaval. Või vähemalt lehetoimetuse sellest majast välja kolida, töötajad ei mahtuvat ära.
Kas tõesti? Täna ühe töötaja jaoks mõeldud põrandapinnale mahtus 20 aasta eest töötama terve sporditoimetus. Võrreldes 1990ndate keskpaigaga on majja alles jäänud vaid maakonnaleht Tartu Postimees, maja täidab õdus ja vaikne töömeeleolu. Kuid 20 aastat tagasi ei osanud keegi arvata, et tulevikumaailmas saab arvutist uudiseid lugeda täiesti tasuta ning aastal 2016 tekitab sõna „multimeedia“ toimetusetöötajates korraga nii innukat vaimustust kui ka raskesti seletatavat tülpimust.
„Kirjuta, et see on Tartus ülikooli peahoone järel tähtsuselt teine maja,“ ütleb endine Postimehe peatoimetaja Vahur Kalmre. „Või viies, igal juhul väga tähtis.“
„See ei kõlba mitte kuhugi, [Postimehe omaniku, Eesti riigimehe] Jaan Tõnissoni monument valvab selle maja ees. See maja on olnud Tartu vaimuelu üks keskpunkt, nii ei tehta, mis siis, et aeg on muutunud,“ tekib Jaan Tõnissoni seltsi esimehe, Riigikogu liikme Krista Aru häälde nukker toon.
„Keegi ei tea ega ütle midagi, aga sügisel vist,“ räägib üks Tartus Postimehe toimetuses töötav ajakirjanik. Uus maja Ülikooli tänava Vanemuise teatri poolses otsas, kuhu ühendtoimetusele kuuldavasti ruumid renditakse, juba kerkib.
Kadastik pole rahul
Eestimaa jõuluhaned olid teinud oma viimse lennu ahjust lauale, kui ETV andis eetrisse Vahur Kersna intervjuu mullu kevadel Postimehe kontserni juhi ametist taandunud Mart Kadastikuga.
„See, mis natuke hinge häirib, et mitte öelda palju, on näiteks sellesama Tartu Gildi 1 maja saatus, mille Margus Linnamäe on otsustanud ära müüa,“ ütles Kadastik, kätt abikaasa Ülle õlale toetades.
Kersna lisas mesimagusal häälel: „See maja on ju ajalugu, Mart!“
Nad rääkisid majast Tartus, ülikooli peahoone vastas. Selles majas on ajalehetoimetus asunud viimased 75 aastat. Umbes poole aja Edasina, poole Postimehena.
Kadastik kirjeldas teleintervjuus, kuidas ta ise pidas 1990ndate algul läbirääkimisi Gildi 1 maja õigusjärgsete omanikega. Postimees ostis omanikelt maja välja. Kuid proua Mirvitz, kellele kuulus 50 protsenti majast, otsustas pärast seda, kui Kadastik oli tal Mustamäel kolmetoalises korteris korduvalt külas käinud ja proua heeringavõid söönud (endal süda iiveldusest kokku kiskumas) astuda ootamatu sammu. Proua kinkis oma majapoole Postimehele, et seal majas saaks välja anda tema lemmiklehte Postimeest.
„Kui nüüd Eesti Meedia uus omanik (Margus Linnamäe) teeb sellega äri, siis ma lihtsalt enne jõule koputan südametunnistusele. Perekond, kes elas kolmetoalises Mustamäe korteris, kinkis varanduse Postimehele selleks, et sellega mitte äri teha, vaid anda selles majas lehte välja. Ajad on muutunud, aga see võlg tuleks siis kustutada,“ toonitas Kadastik.
Pere sai uue teleka
Jahedal õhtul vastab telefonis särtsakas meeshääl – Lembit Arunurm. Tema abikaasa Mirjam – naine, kes Postimehele pool maja kinkis, Kadastiku kõnepruugis proua Mirvitz – puhkab juba kaheksa aastat kalmistul.
Ajaleht Postimees neil toona Mustamäe koju ei käinudki, oli ununenud tellimust uuendada.
„Üks tuttav inimene, keda mu abikaasa ülikooli ajast tundis ja kes oli seotud korporatsiooniga Filiae Patriae, ütles, et Postimehes oli artikkel, kus seisis, et otsitakse, kas majal on veel pärijaid.“
Muidugi. Nimed artiklis olid Mirjam Arunurmele tuttavad. Kesksel kohal oli küsimus, kus on Hanna Mirvitzi pärijad. Mirjam Arunurm teadis, et peab tegutsema – Hanna Mirvitz oli tema ema.
Arunurmed sõitsid Tartusse ja palusid audientsi Postimehe juhatuse esimehelt Mart Kadastikult.
„Nii suuri silmi pole ma veel näinud!“ kirjeldab Lembit Arunurm meediajuhi toonast ilmet.
Hiljem oli Kadastik nende Vilde tee korteris mitu korda külaliseks. Mida nii mitu korda arutada oli, seda Lembit Arunurm ei tea. „Mina olin seal kohvikeetja rollis. Ei osalenud.“
Kui nüüd on maja müügis ja Postimees seda enam ei vaja, kas poleks õiglane kõigile pärijatele, kes toona majast Postimehe kasuks loobusid maja müügitulu jagada?
„Maja on tõsine, ei ole kökats,“ ütleb Lembit. „Aga see (kinkimine) oli vabatahtlik samm, ei ole midagi kahetseda.“
Ta jääb hetkeks mõttesse. Kas poleks olnud aumehelik, kui Postimees oleks kingiks saadud maja juurde pannud klausli, et seda maja ei tohi Postimehest eraldi müüa?
„Oleks ju võinud, aga mis nüüd enam!“
Gildi tänava maja aluse maa eest sai Mirjam veidi kollaseid kaarte, pere majanduslik seis eriti ei muutunud. „Ma erastasin oma kaartide eest selle Mustamäe korteri, abikaasa kaartide eest ostsime vist uue teleka. Elasime vanamoodi edasi,“ lisab Lembit.
Kinkimine lahendas kohtuvaidluse
Riigiarhiivis säilitatavatest toimikutest jääb mulje, et perekond Arunurmede külaskäik 1995. aasta kevad-talvel Mart Kadastiku juurde oli see, mis Postimehe maja ümber käinud ja aastaid veninud kohtuvaidluste puntra kiiresti ära lahendada aitas.
Asjad olid nii sassis, et 1994. aasta sügisel valmis pöördumine, mille allkirjadeta mustand on arhiivis tallel. Allkirjad oleks pidanud andma Riigikohtu esimees Rait Maruste, TÜ rektor Peeter Tulviste, professor Juhan Peegel ja Postimehe omanikeringi sisenev Heldur Tõnisson. Pole teada, kas allkirjad pandi ja kiri ka teele läks. Adressaadiks oli valitsus ning palve oli jätta Gildi 1 maja tagastamata ning võtta see riigi omandisse. Kirjas rõhutatakse mitu korda Gildi tänava toimetusmaja olulisust tartlastele nii kultuuri- kui ka infovahetuspaigana.
Patiseisu põhjus oli vastaseis: kolm Lätis elavat pärijat tahtsid maja tagasi saada. Kompromissina olid nad valmis tagasisaadud maja Postimehele pikaks ajaks odava hinnaga rendile andma. Kadastikule ja Postimehele see variant ei sobinud: keegi ei investeeri sellisel juhul maja remondiks miljoneid, aga Tartu kesklinnas on vajumisohus mitte ainult ülikooli peahoone.
Arunurmede mängu astumine muutis olukorda. Poole aastaga, mis möödus Mirjam Arunurme ilmumisest Kadastiku kabinetti, jõudis Tartu linn Gildi 1 maja selle neljale väljailmunud pärijale tagastada. Linnavalitsuse dokumentidest nähtub, et kuu aega hiljem olid pärijad maja aktsiaseltsile Postimees maha müünud.
Toimikutes ei leidu midagi, mis viitaks Mirjam Arunurme soovile maja ära kinkida. Aga seda väidavad nii Kadastik kui ka pärija lesk. Ilmselt juhtus siis nii, et Arunurm kinkis oma osa ära, Läti pärijatele aga maksti selle eest raha.
Segane seis pärijate ja ümberehitusega
Artikkel, mille tõttu Arunurmed mängu astusid, ilmus Postimehes 6. veebruaril 1995. Autoriteks Kadastik ja Postimehe jurist Tiia Luht (toona neiupõlvenimega Tilga).
1990ndate algul ilmusid Postimehe toimetusse kolm Lätis elavat prouat ja teatasid, et nad on Abraham Mirvitzi – kellelt hilisem toimetusemaja 1940. aastal võõrandati – pärijad. Nad olid Abrahami vennalapsed.
Nad pretendeerisid igaüks kolmandikule majast ja krundist. Sama käis ka üle tänava asunud Gildi 2 maja kohta, kus asus poollagunenud töökoda. Täna ehib seda krunti Mati Karmini loodud Jaan Tõnissoni monument.
Tartu linna esimene otsus oli maja Läti pärijatele mitte tagastada. 1960ndatel oli hoonet pisut ümber ehitatud, kuid 1990ndate algul ehitati ka hoov täis. Esimene eksperthinnang leidis, et ümberehitus on suurem kui 1940. aastal krundil seisnud maja – väikese maja sisse oli ära mahtunud suurem.
Läti pärijad ei jätnud – nad vaidlustasid kahe ehitusekspertiisi tulemused, sest neid polnud eksperdi tööd jälgima kutsutud. Kolmas eksperthinnang leidis, et juurdeehitus moodustab siiski alla poole kogumahust – järelikult ei saa see olla takistuseks toimetusemaja tagastamisel.
Abraham (Adolf) ja Moses (Moritz) Mirvitz otsid Gildi 1 maja 1918. aasta juulis krahvinna Aleksandrina von Tiesenhauseni 55 000 rubla eest. Nad olid pärit juudi soost Tartu ärimehe David Mirvitzi perest, lapsi oli peres kaheksa.
Kahe sõja vahel oli Gildi 1 rendile antud. 1925 üüris seal ruumid üliõpilasselts Veljesto, kaks aastat hiljem naiskorporatsioon Filia Patriae, kes jäi maja esimesele korrusele kuni 1940. aastani.
Korporatsioonide taastamise käigus käisid Postimehe majas külas kolm tudengineidu, kes üritasid selgeks teha, et ajalehetoimetus on nende majas ja aeg oleks ruumid vabastada. Arhiivipäring tõi peagi selgust, et tudengiorganisatsioon oli vaid rentnik.
1930ndate algul lõid vennad Mirvitzid omavahel kohtus lahingut, sest Moses süüdistas, et Abraham oli maja omavoliliselt välja rentinud, rendiraha tasku pistnud ja isegi ühe vaheseina maha lõhkunud. Abraham omakorda nõudis, et vend annaks raha maja remondiks.
Kohus otsustas, et vennad peavad maja omandiasju edaspidi ajama ühiselt. Korporatsioon hakkas maksma 50 krooni kuus ühele ja 50 krooni kuus teisele vennale.
1935. aasta sügisel Moses Mirvitz suri, pärandi haldajaks sai tema lesk Hanna Mirvitz. Mirjam Arunurm oli tema tütar eelmisest abielust, Moses Mirvitz oli Mirjami kasuisa.
Hanna Mirvitz tasus oma surnud abikaasa võlgu, kuid pärand jäi kuni 1940. aasta juunipöördeni avamata. Maja oli võlgade katteks panditud, võlad jäid maksmata, see aga uue Eesti omandireformi ajal enam ei lugenud.
1941. aasta suvel algas sõda. Arstitudeng Mirjam läks mobilisatsiooniga Venemaale, see päästis ta elu. Tema ema ja poolõde jäid Eestisse, natsid lasid nad Harku vanglas 1941. aasta sügisel maha.
Gildi 1 maja natsionaliseeriti 1940. aastal. Sinna sai ruumid värskelt natsionaliseeritud ajaleht Postimees, mis enne seda oli asunud kõrval trükikoja majas, tänases TÜ keeltemajas Paabel. Luba trükikoda ja toimetusemaja ukse abil ühendada taotleti Tartu linnalt 1940. aasta sügisel. Selle müürilõhkumisega loodi otseühendus, mis püsis kasutuses kuni 1990ndate keskpaigani.
*
Vanim 1990ndate keskpaigas Kadastikule peavalu valmistanud Läti prouadest saaks tänavu 108 aastat vanaks. Mida tema pärijad Gildi maja loost arvavad, pole teada.
*
Kersna: „Usud sa, et nii tehakse, et nad (pärijad) saavad nüüd selle raha?“
Kadastik: „Elame-näeme. Hästi ei usu, aga teinekord inimesed üllatavad. Ka oma headusega.“
*
1997. aasta sügisel otsustas Postimees Kadastiku juhtimisel võtta ette suuroperatsiooni Tallinna vallutamiseks. Tartus Gildi tänava toimetusemajas hakkas ruumi üle jääma.
Viimasel aastal on jäänud tühjaks mitmed ruumid, sealhulgas ka Mart Kadastiku enda kabinet teisel korrusel. Sealt avaneb vaade nii ülikooli peahoonele kui ka Tõnissoni kujule.
