Skulptor Edith Karlsonile oli möödunud aasta täis olulisi ja elumuutvaid sündmusi. Ta oli üks viiest kunstnikust, kes asus püüdma Eesti kunstimaastiku üht olulisemat preemiat Köler Prize’i. Peapreemiat ei tulnud, aga näitusepublik hääletas Edithi oma lemmikuks. Töösse läksid Edithi ja skulptor Jass Kaselaane tööd „Ruupor“ ja „Eesriie“, mis võitsid uue raadiomaja kaunistamiseks mõeldud kunstiteoste ideekonkursi. Suvel tegi Edith koos Kärt Ojaveega kunstnikutööd Noblessneri valukojas etendunud Peeter Jalakase lavastusele „Sünnisõnad“. Pisut enam kui kuu aja pärast saab Edith esimest korda emaks. Ja last but not least. Eelmisel suvel lahkus Edithile, kes on titest saati kirglikult loomi armastanud, aastaid Raja tänava ateljees seltsi pakkunud miniküülikKäpik. Jänku mälestus on jäädvustatud möödunud nädalal Tallinna Linnagaleriis avatud näitusel „Vox populi“, kus eksponeeritud katkematusse jänesepabulaahelasse jõudis ka Käpik oma viimastel elukuudel tublisti panustada.
Edith, räägi palun oma uuest näitusest. Keraamilised looma- ja linnupead, nende vahel katkematult kulgev sitaahel, „Vox populi“…
Ma mõtlesin, et ma teen sellise näituse, mis on mulle füüsiliselt jõukohane. Füüsiliselt on ta jõukohane olnud küll, aga sellist töömahtu ja sellist aega ei ole mul ühegi teise näituse peale kulunud. Need pabulad on mu elutöö! (Naerab.)
Ma tegin just koju uued raamaturiiulid ja avastasin oma vanu sketširaamatuid vaadates, et see ketiteema on juba neli aastat vana. Praegu tegin ma selle ära ainult sellepärast, et ma ei saa hetkel suuri asju teha. (Meenub ligi kolme meetri kõrgune dinosauruse skulptuur – K. K.)
