Kas Taavi Rõivase vastus kliimamuutustele on digiallkirjad?
Me tarbime ja saastame inimese kohta 3,2 korda rohkem, kui meie maalapike suudab seda taluda. Kõvasti rohkem kui enamik inimesi maa peal. Eesti on oma ökojalajäljega maailma riikidest esikümnes näiteks koos Ameerika Ühendriikide, Araabia Ühendemiraatide ja Lätiga, näitavad Üleilmse Jalajälje Võrgustiku 2011. aasta andmed*.
„Meil on see põlevkivi põletamise pärast,“ ütles Tarmo Soomere, Eesti Teaduste Akadeemia president, sekunditki mõtlemata. Põhjus on lihtsalt nii ilmselge. Umbes 9/10 Eesti kasvuhoonegaasidest tuleb energiamajandusest. „Põlevkivi kütteväärtus on suhteliselt madal. Selleks, et oma energiavajadust katta, peame teda hirmus palju põletama.“ Vaid veidi enam kui kolmandik sellest, mis kivist välja pigistatakse, on aga väärtuslik.
Soomere sõnul on põlevkivi põletamine sama hull või isegi hullem kui kivisöe põletamine. Ja kivisöe põletamine on miski, mida üritatakse kõikjal maailmas üldiselt vähendada. Eestis on kaevandus täies hoos.
Suur osa saadusest viiakse kodumaalt välja. Näiteks kaks aastat tagasi toodeti Eesti Põlevkivitööstuse Aastaraamatu andmetel elektrit kolmandiku rohkem, kui tarbiti. Aga loomulikult läheb ka eksporditud elekter ikkagi meie jalajälje arvele, sest just meie õhku vabaneb süsihappegaas ja just meie vetesse ladestub saaste.
Okei. See on andnud meile tohutu energiasõltumatuse – saame siin ise rahulikult majandada. See on muidugi hea. Iga laps saab aga aru, et igavesti ei saa kivi maast välja kaevandada. Pealegi maksab meie Ida-Virumaa kaevanduspidu meile ükskord kätte. Kõigepealt maksab see kätte riikidele, keda kliimamuutused juba praegu otseselt mõjutavad.
Kuna Eesti on väike riik ja meie tootmise üldmaht on väike, on ka kogu eestlaste tekitatud ökojalajälg siiski imepisike maailma mastaabis. Seetõttu on teised riigid meie põlevkivi põletamisse Soomere sõnul ka üsna rahulikult suhtunud. „Et las nad põletavad, küll nad ükskord ise aru saavad.“
KAART: Millised riigid tarbivad rohkem kui suudavad taastoota (arvestatud on ökojalajälge inimese kohta)?
Vaata kogu edetabelit: Global Footprint Network
Kas ikka saame? Sel nädalal lõppeval Pariisi kliimakonverentsil oli peaminister Taavi Rõivasel lõbus. Ma tean seda, sest ta postitas endast sotsiaalmeedias liidritega kätlevaid ja naeratavaid pilte. Ta ütles, et konverents on hea paik maailmaliidritega vestlemiseks. Keskkond ja loodus tundusid olevat tülikad kõrvalteemad, millest pidi ühe kõne pidama. Selles ütles Rõivas, et peaksime pühenduma „madala süsinikusisaldusega tulevikule“ (tõlge: head aega, põlevkivi!) ja rääkis, kuivõrd kliimamuutused meid kõiki mõjutavad.
Kolm päeva hiljem kiitis Eesti valitsus heaks põlevkivi kasutamise riikliku arengukava, mille järgi on põlevkivitööstus „Eesti majandusele strateegilise tähtsusega“. Ma märkan siin kerget vastuolu, härra peaminister. Teie kõne järgi peaksime vähendama süsinikku, aga samal ajal on meie majandus sisuliselt süsinikule üles ehitatud. Põlevkivi on Eesti energiajulgeoleku alustala.
Ma tegelikult ei imesta. Rõivas esindab keskmist eestlast. Kliima ei ole meie maal kõige tulisem teema. Vaid kolm protsenti arvab, et mitmesuguste julgeoleku ja sotsiaalsete küsimuste kõrval on just keskkonnaküsimused kõige tähtsamad, näitas sotsiaaldemokraatide enne riigikogu valimisi korraldatud uuring. Samas mulle meeldib, et sotsid selle vähemalt uuringussegi lisasid.
Kuidagi on kliimateema läinud meist kaarega mööda.
Ühed ei usu kliimasoojenemisse ja teistele ei lähe korda.
Kas keegi oskab öelda, miks?
*kõik riigid ei ole nimekirjas, sest nende kohta puuduvad piisavad andmed.
Esialgset teksti korrigeeriti 11.12.2015 kell 11:17.
