Kui Obama 7 aastat tagasi presidendiks sai, ütles ta, et Ameerika pakub igale inimesele võimaluse. Selle tõendiks olevatki asjaolu, et Obama välimusega mees USA presidendiks valitakse.

Vaba ühiskonda kannustab usk, et igaüks, kes pingutab, saavutab selle, mida väärib. Agulist võib tulla advokaat. Vaese üksikema laps võib saada õppetoetust ja astuda sisse Cambridge ülikooli. Kuid ka ülikooli pooleli jättes on võimalik leiutajaks hakata, nagu Bill Gates, ja ikkagi kogu maailma vaimustada.

Eriti lihtne tundub inimese edenemine oma taustast hoolimata USA-s ja Rootsis. Ameerikat tuntakse kui kõikide võimaluste maad. Rootsi maksustab aga inimesi nii rängalt (eriti pärandimaksuga), et justkui pole vahet, kui heast või õnnetust perekonnast inimene pärineb, vahendeid eluks jätkub ikka ühtemoodi.

Raamatu "Ka poeg tõuseb" autor Gregory Clark aga tõestab, et edu ei seisne kellegi üksikisiku tervises, teenimisvõimes ega sünnikohas. Clark ütleb, et üksikud inimesed võivad oma päranduse maha mängida või võita tahtejõuga raske haiguse. Võib tunduda, et saatus on enda kätes. Statistiliselt läheb meil kõigil aga enam-vähem nii, nagu meie perekonnal aastasadu on läinud. Sünni hetkel ei ole meie tulevik määratud mitte 10% ulatuses, nagu varem arvati, vaid 60%. Seda näitab Clarki uudne uurimismeetod. Clark leiab kirikuraamatutest, testamentidest, perearsti märkmetest, akadeemiliste ja kutsealade nimekirjadest üles haruldasemad perekonnanimed ning jälgib nende saatust.

Clark uuris oma raamatus perekondade käekäiku läbi kaheksasaja aasta. Ta võttis ette ka riigid ja ajastud, mil leidsid aset suured ühiskondlikud vapustused. Näiteks Inglismaa tööstusrevolutsioon (käsitöölised tõusid vabrikantideks) või Jaapani avanemine Euroopa ideedele 19. sajandi teisel poolel, mil tehti katse alla suruda samuraide domineerimist ülikoolitudengite ja maaomanike hulgas. Isegi pärast Mao Zedongi verist terrorit Hiinas oli pilt ikka sama: perekonnad, kes varem ühiskonnas silma paistsid, jäid kommunistide hulgas ikkagi domineerima. Jaapanis moodustati samuraide vastu suisa uus tehislik ametnike eliit. Sellest hoolimata on samuraid jäänud troonima arstide, teadlaste, advokaatide hulgas. Uus eliit , nimega kezoku, domineerib täna Jaapanis ainult ühel alal: mänedžeride hulgas.

Näiteks Inglismaal, mis kaheksa sajandit tagasi vallutati normannide poolt, kestis normanni perekonnanimede, igasuguste -villede ja Devillede, üleolek Oxfordi ja Cambridge üliõpilaste hulgas neli sajandit. Tänapäevalgi on neid kunagisi vallutajate ja suurmaaomanike järeltulijaid üliõpilaste hulgas 25% rohkem kui elanikkonnas keskmiselt.

"Sotsiaaldemokraatlikku" Rootsit analüüsides leiab Clark, et "paremad pered" pole kusagile taandunud. Vastupidi, vanade Rüütelkonna aadlike nimesid, nagu Leijonhuvud või Gyllenstierna, leiab külluslikult arstide, teadlaste ja rikkurite nimekirjadest. Lihtsamaid, maastikuvormide järgi pandud perekonnanimesid, nagu -lund, -berg ei leia tippspetsialistide hulgast pooltki nii tihti kui näiteks latiniseeritud perekonnanimedega (Helenius, Borenius jne) rootslasi. Seda kõike võrreldes nende nimede esinemisega kesmises rahvastikus. Eriti vähe sotsiaalset mobiilsust näitavad ülespoole liikudes üles -soni nimelised inimesed, nagu Karlsson või Andersson.

Rootslastel on isegi käibenali, et kui Nilsi poeg Nilsson ihkab advokaadiks saada, siis võtku parem nimeks Herzelius või midagi muud peenemat.

Heasse peresse sündimine annab inimesele sedavõrd suure eelise, et seda ei vähenda isegi jõhker maksustamine. Haruldaste inglise perekonnanimede De Grey, Pepys, Rotschild ja Pigou käekäiku analüüsides märgib sotsioloog, et nende perekondade jõukus on säilinud hoolimata tõigast, et aastatel 1960 kuni 1993 surnud inimeste pärandustelt võttis Inglise kuningriik 69 protsenti maksu.

Üksikud võsukesed võivad oma eluga teha, mida heaks arvavad, kuid statistikat see ei muuda.

Perekonnad annavad sugupõlvede kaupa edasi suhtlemisoskust, tööharjumust, arusaamu laste õpetamisest, suhtumist tervisesse. Üksikud perekonna võsukesed võivad oma eluga teha, mida heaks arvavad - statistikat see ei muuda. Pärandus ei aitagi tänapäeva noort perekonda eluteel, sest pikaealiste ühiskonnas saadakse keskmiselt vanemate pärand siis, kui turjal on juba 50 eluaastat. Õppimistahe ja suutmine end sundida on päritavad: "Isegi kui ainus asi, mis teie kohta teada on, on see, et keegi teie perekonnanimega õppis Oxfordis või Cambridges aastatel 1800-1829, on teil täna 65% keskmisest parem šanss neisse ülikoolidesse täna astuda. Kui teie perekonnanimi aga nii haruldane, et selle kandjaid oli 1881. aastal nelikümmend või vähem, saame me oma ennustust parandada: teil on 3,5 korda suurem šanss Oxfordi või Cambridgesse astuda kui suvalisel 18-aastasel inglasel."

Autor ei väida, et sotsiaalset mobiilsust ühiskonnas üldse ei oleks. "Umbes kümne põlvkonna ehk 300 aasta vältel võivad uustulnukad vähendada endiste edukate perede eeliseid," nendib Clark. Nii on juhtunud juutidega USA-s. Ameerika arstide hulgas tõusevad india, kopti ja iraani perekonnanimed (suhtes nende esinemisega rahva seas) kõrgemale kui Askenazy juudi perekonnanimed. Inglismaal tõrjuvad elukutsetega seotud nimed nagu Cook, Butler, Thatcher ja Clark staatuse poolest tahapoole maaomanike ajastu nimed, mis on seotud paikkonnaga, nagu Baskerville. Prantsuse kirjaoskamatud perekonnad, mis Kanadast valgusid tööstuslikku USA-sse, leiavad endale vaevaliselt tee keskmise esindatuse poole teadusregistrites, kinnisturegistrites ja hambaarstide nimekirjades. Samuti edenevad väga vaevaliselt tüüpiliste neegriperekonnanimede, nagu Washington, kandjad.

Clark käsitleb ka Tšiili, Argentiina ja Peruu perekondade ajalugu. Varakult üle ookeani saabunud kristlastel, hispaanlastel ja baskidel, läheb paremini kui indiaanlastel. (Tõsi küll, Tšiilis tapsid kristlased indiaanlased peaaegu sootuks maha.) Esimeste kristlaste järel kutsusid Ladina-Ameerika valitsused möödunud ja ülemöödunud sajanditel tegusaid saksa ja itaalia immigrante. Nende võsukestel läheb statistika kohaselt märksa paremini kui latiinodel, indiaanlastest rääkimata. Märkame, et täna kandideerivad Argentiina presidendi kohale kolm itaalia nime kandjat: Mauricio Macri, Sergio Massa ja Daniel Scioli...

Ühiskonnas on liiga palju õiglust!

Milliseid tundeid tekitab sellise ettemääratusejutu lugemine? Esmalt muidugi tahtmise Clark põrgusse saata. Meil siin Eestis vähemalt peaks igaühel võimalusi rohkem olema kui Ameerikas. Meie "paremad pered" sõitsid 1939 Adolf Hitleri kutsel minema. Kolga-Jaani edasipüüdlikul tüdrukul oleks täna suisa võimatu baltisaksa peresse abielluda, et näha, kui kaugele tema hea verega pojakese karjäär ka kannab. Teiseks puistasid bolševikud eesti pered laiali, takistades tutvusvõrgu ja sotsiaalse kogemuse edasiandmist.

Clark märgib muide, et "paremates peredes" kasvas kuni umbes 1850-nda aastani rohkem lapsi kui rahva hulgas keskmiselt. Sünnitused toimusid puhtamalt, arstiabi oli lastel rohkem käepärast. Hiljem aga on nende perede viljakus kahanenud alla keskmise. Clarki mõttekaaslane, sotsioloog Bryan Caplan kirjutas raamatu "Egoistlikud põhjused saada rohkem lapsi: miks superlapsevanemal on vähem tööd ja rohkem rõõmu kui arvate?". Raamatu autor väidab, et hea haridusega ja hakkajad vanemad pabistavad liiga palju. "Neil inimestel on võimalus endale hea elukaaslane valida, ja kui see valik on tehtud ja laps õige kaaslasega eostatud, siis ei ole enam tarvis muretseda! Lapsest kasvab tubli inimene niikuinii. Ka igasugu ühiskondlikke turvavõrke on lapse ümber nüüd palju rohkem kui 1950-ndatel. Tehke teine laps kohe otsa!" õpetab Caplan.

Siiski ei ole need raamatud nii ülbed, nagu esmapilgul tundub. Clarki uus meetod, 800 aastane tagasivaade haruldaste perekonnanimede kulgemisse läbi registrite, kainestab meid kõiki. Ja ka Obama ütles hiljaaegu palju kurvema lause kui see, mis artikli alguses kirjas. "Meie ühiskonnas on mobiilsust eri ühiskonnakihtide vahel vähem kui meie liitlaste riikides," nentis Obama. Ilmselt mõtles ta USA lõputuid värviliste getosid, kus domineerib uus perekonnamudel, milles puudub isa.

"On õiglane, et edasipüüdlikel inimestel läheb paremini, nad leiavad endale endasarnase kaasa ja kasvatavad oma lapsi korralikult," kinnitab sotsioloog. Ent liiga õiglane ei tohiks ühiskond olla. Anda eliidile, kel niigi on suur sünnieelis, veel tasuta kõrgharidust või muid kinke, näeb välja nagu lotovõitjale preemia maksmine.

"Meil on tarvis panku, kes julgevad ka autsaideritele laenu anda. On tarvis õpetajaid meelitada kehva mainega koolidesse. Maksusüsteemiga tuleb raha õiglaselt ümber jagada. Kõik peavad saama korraliku alushariduse ja sotsiaaltoetusi tuleb anda neile, kel pole õnn olnud edukasse peresse sündida."

Artiklit muudetud 3.12.2015. Asendatud pikema tekstiversiooniga.