Vene gaas lõhestab Euroopat
4.septembril moodustasid kuus energiaettevõtet - Gazprom ja viis Lääne-Euroopa hiiglast - konsortsiumi eesmärgiga ehitada gaasitoru Nord Stream 2. Vastu on Balti riigid ja Poola, Euroopa Komisjon on skeptiline. Kuid Saksamaa, Austria, Holland on projekti taga.
Ka Prantsusmaa…
Hvostov: Jah. Euroopa ühtsus on taas kahtluse all. Ida-Euroopa riigid on koos Komisjoniga ühte meelt, aga mõned väga mõjukad liikmesriigid teist meelt.
Praegu pole veel ühtest seisukohta võetud. Seni on Komisjoni poolt arvamust avaldanud vaid asepresident Maroš Šefčovič, kes vastutab energia eest. Tema seisukoht on praegu selline, et projekt võib minna vastuollu ühtse energiapoliitika selle osaga, mis puudutab energiajulgeolekut. Meie soovime praegu, et Komisjon kasutaks oma järelvalveõigust Euroopa Liidu energiapoliitika seaduste rakendamisel. Selleks on praegu nn Kolmas energiapakett, mis näeb ette seda, et gaasitorudele, mis välja ehitatakse, oleks vaba ligipääs kõigil operaatoritel. Ja et oleks omandiline lahusus; põhimõte, et see, kes tarnib, ei saa olla ka operaator. On veel rida teisi momente, aga need kaks on põhilist. Meil ei ole praegu veel konkreetseid andmeid, kuidas seda gaasi, mis peaks tulema Greifswaldi, laiali jaotama hakatakse.
On see ärisaladus? Energiakontsernid ei taha oma plaane avaldada või puudub neil endilgi selge pilt?
Arvan, et mõlemat. Sellises staadiumis pole neil endilgi kõik selge. Samas, nad on poolteist aastat pidanud läbirääkimisi ja seda ei saa pikalt pidada, kui jaotusüsteemiga pole mingit selgust. Avalikuks saanud pabereist nähtub, et on toimunud vahetus, kus Gazprom on ära andnud päris palju õigusi - ligipääsuõigusi maardlatele, neile firmadele, kellega on sõlmitud leping. Vastu on saadud kas kontrollivad või suured õigused hoidlates ning jagamisvõrgus. Kõigi eelduste kohaselt on Venemaal mingi kontsessiooniõigus või taotlus jagamisvõrgus ehk sama õigus, mis on Nord Stream 1 puhul. Seal on nad saanud sajaprotsendilise jagamisõiguse gaasile, mis on tulnud Saksamaale.
Aga OPAL (see on Greifswaldist Tšehhisse viiv torujuhe)?
Jah, sellega pole päris nii siiski läinud, sest Saksa konkurentsiamet on OPALi suhtes otsustanud, et nad peavad seal poole mahust hoidma teistele operaatoritele. Gazprom saab sealt kasutada ainult poolt mahtu. Aga ilmselt püüavad nad kontsessioonilepingut saada ka NordStream 2-l või kui ei saa, siis läbi selle omandi, mis neil on võrkudes olemas. Siin tekibki vastuolu Kolmanda paketiga. Seda peab uurima kohe praegu, sest investorid peaksid saama selguse võimalikult ruttu. Seda peab Komisjon kohe tegema. Aga praegu pole Komisjon seda millegipärast veel ette võtnud. Nüüd ongi tulemas algatus kas liikmesriikide või europarlamendi poolt. Siin on näide olemas - kui South Streami ehitama hakati, siis Venemaa tõmbas toru praktiliselt Bulgaaria piirini välja, ja hakkas edasi laduma, aga siis Komisjon vaidlustas selle põhjusel, et see võib olla vastuolus Kolmanda paketiga. Venelased nägid, et võib tulla probleem, ja investorid kukkusid tagant ära. Projekt peatus.
Kõik vaidlevad. Venelased on praegu seoses North Streamiga esitanud rahvusvahelise kaebuse, väitwes,et nende kitsendamine on vastuolus WTO reeglitega. Neil takistatakse liberaalse majanduse põhimõtet järgida. Meie EL-i saadik Matti Maasikas pillas kord umbes sellise lause, et Euroopa seadused on „õnneks“ nii ebamäärased, et neid saab alati vaidlustada. Ma oletan, et Kolmanda paketiga on meil sama „õnn.“
Pakett on selge. Mis on aga juhtunud on see, et juba enne Kolmandat paketti kaebas Venemaa selle üle, kuidas Gazpromi ei kohelda võrdselt Euroopa Liidu liikmesmaades paiknevate ettevõtetega. Viimastel on erandeid ja neil on terve rida monopoolseid õigusi. Kuna WTO reeglid nõuavad võrdset kohtlemist, siis siin on vastuolu. National treatment, see on Venemaa kaebuse sisu. Aga Kolmas pakett ise…Siin on see lugu, et mõnede EL-i liikmesmaade suhtes pole Kolmas pakett rakendunud ning põhjendusi on mitmeid: olemasolevad lepingud on pikaajalised, on vaja üleminekuaega aasta, kaks, viis… Nii need vaidlused lähevad.
Seega on meil praegu olukord, kus Komisjon peaks midagi tegema, aga vajaks ergutust kas parlamendilt või liikmesriikidelt. Vene pressi lugedes tuuakse esile, et Balti riigid eesotsas Eestiga on vastalised. Eesti on justkui esirinnas vastutöötamises. Ma kujutan ette, et Eesti ei tahaks seda, pigem oleks hea olla Komisjoni selja taga. Ent Komisjon justkui ootab algatust liikmesriikide poolt. Kes peaks siis seda tegema?
Komisjonil on järelvalve funktsioon, ta peab lepingute rakendusi jälgima. Aga tihtipeale Komisjon ütleb, et meil on siin muud prioriteedid, muud tööplaanid. Jah, nad peaks selle võtma tööplaani. See projekt on üsna algtsaadiumis selles mõttes, et see tuli teatavaks alles 4.septembril. Aga South Streami puhul oli Komisjon ise hästi aktiivne. Siin peab kasutama kõiki kontake. Šefčovič tuleb praegu Eestisse.
Muuseas, Venemaal on ehitustöö juba alanud. Maismaal. Mõni nädal tagasi. Esimesi torujuppe hakatakse juba laduma.
Järelikult on nad oma asjas kindlad.
Jah, ilmselt. See tehti vaikselt ära. Hämmastav. 2004.aastal olid nad jaanuaris-veebruaris küsinud Komisjonilt arvamust ja olid saanud toetava hinnagu. Projektile nagu see algselt välja kuulutati. Nüüd on küsimus, et kuidas ta Kolmanda paketiga kooskõlla läheb. Aga komisjon peaks saama kätte lepingud. Tal on õigus küsida. Seal on veel üks põhimõte, 2013. aasta ülemkogu otsus energiapoliitika osas - seal on energiajulgeoleku küsimus. See ei ole siduv, aga seal oli energiajulgeolekus sees, et kutsutakse üles olema läbipaistvad kolmanda osapoolte lepingute sõlmimisel, kuna see mõjutab teisi liikmesriike. Ehk kõik need lepingud, mis sõlmitakse Gazpromiga, pika – ja lühiajalisi lepinguid.
Kas selles valdkonnas on ärisaladus püha?
Komisjon on öelnud, et kui ta need ärilepingud läbi vaatab, siis jääb asi konfidentsiaalseks, nad ei pane seda pressi. See kohustus on nende poolt olemas.
Liikmesriigid saavad sellele konfidentsiaalsele infole ligi?
No põhimõtteliselt Komisjon ei peaks seda ütlema, Komisjon peab andma hinnangu, kas asi on Euroopa Liidu reeglitega kooskõlas. Ideaalis peaks see nii olema.
See on probleemi poliitiline komponent.
No see ongi läbinisti poliitiline projekt…
Jah, aga ma tahan nüüd jõuda majandusliku osa juurde. Statsitika kohaselt EL-is gaasi tootmine väheneb, Põhjamere maardlad ammenduvad, lisaks mingid ökoloogilised probleemid. Hollandi rannikul olid minimaavärinad. Samas vajadus gaasi järele kasvab. Vähemalt Saksamaal. Kunagine lootus, et Ameerika kildagaas asendab seda, on kõrvale heidetud. Vene gaasi pooldajad ütlevad, et a) Euroopa vajab seda ja b) see on ökoloogiliselt kõige puhtam fossiilkütis. Tugevad argumendid. Vene gaasi pooldajad tegutsevad siis justkui Euroopa huvides.
EL tegi 2 aastat tagasi stressitesti. Analüüsiti liikmesriikide varustuskindlust, vaadati, kust gaas tuleb, kus on hoidlad, kus alternatiivid, kui peaks midagi juhtuma Vene gaasiga. Tehti täesti must stsenaarium. See on avalik teave. Tarbime praegu kusagil 300-350 miljardi kuupmeetri ringis, Vene osa on 35-40 protsenti sellest, ja ilmselt see tase säilib. Saksamaal tarbimine tõuseb jah, Saksamaa loobub tuumaenergiast, see tuleb asendada millegagi. Nende eesmärgiks on see asendada taastuvenergiaga; põhiliselt tuul ja päike keskpikas plaanis. Prantsusmaa tahab tuumakütuse osa tuua 70 protsendilt 50 peale, Belgias pannakse paar jaama kinni, Rootsis ka, sõnaga – tuumaenergiale on vaja asendust, põhiliselt taastuvenergiat aga ka kaasaegsemad söejaamasid. Näiteks Horvaatia on praegu palunud luba ühe suurema söesoojusjaama ehitamiseks. Gaasi osa peaks kuskil 10 aasta jooksul säilima, või tõuseb ehk 10-15 protsenti.
Ja mida näitas stressitest kasvõi meie kohta?
Stressitestid näitasid, et on rida riike, kes sõltuvad 100- protsendiliselt Vene gaasist, aga küsimus on gaasi energiaosas. Meie ka sõltume 100-protsendiliselt, kuid samas on meil gaasi osa energiabilansis vaid 8 protsenti, Bulgaarial, Slovakkal, Ungaril on see kusagil 60-70 protsendi kanti. Sõltuvuse määr seega erineb. Kuidas seda nüüd korvata? On mitu lahendust. Gaasi on euroopas varutud üpris palju. Mis transporti puutub, siis aastaks 2014 oli kohustus, et kõik gaasijuhtmed oleks reeversiga. See on täidetud, on loodud sisemine mehhanism kriisolukorraks. Hoidlatest Saksas ja Austrias, mis tuuakse täis, saab teisi varustada.
Mis nende LNG terminalidega on? Ameerika kildagaas pidi olema lahendus?
Kildagaasi osa oleks 50-60 miljardit kuupmeerit, kui me võtame nüüd selle 300-350 miljardilise vajaduse pealt, siis see olekski olemasolev kapatsiteet. On olemas sadamad, on olemas jaamad, mis teevad vedeliku gaasiks. Need asuvad Hollandis, Belgias, Poolas. Aga see kõik on alamahutatud, praegu kasutatakse 15-20 protsenti selle võimalustest.
Miks?
Kaks põhjust. Üks on kõrge hind. Ida-Aasia on pärast Fukushima katastroofi suurtarbija, nad ajavad hinna üles. Kui maagaasil on hind 10-12 ühikut, siis LNG-l on see 18 ühikut. Seega pole majanduslikult mõtteka seda sisse tuua. Teiseks, Gazprom hoiab tahtlikult maagaasi hinna 20 protsenti allpool LNG hinnast. Käib selline balansseerimine.
Kui vaadata pikas perspektiivis, siis LNG- l on potentsiaal olemas, aga see sõltub mitmest asjaolust. Nafta hind on praegu madal, selle hind on olnud seotud gaasi hinnaga, investeeringud uutesse LNG võimalustesse on praegu vähenenud väga tugevasti. LNG tulevikku on seostatud USA kildagaasiga. Aga seal on investeeringud alla tõmmatud kusagil 200-300 miljardi võrra. Hetkel 5-10 aasta perspektiivis sealt LNG mahud ei kasva. Seda on praegu tulnud päris palju Nigeeriast, Angoolast, Venetsueelast, Katar on olnud tarnija, Venemaa ehitab praegu terminali Ust-Luugasse, et tuua seda turule. Venemaa jälgib olukorda väga tähelepanelikult.
Mis on veel oluline: Ameerika firmadel ja sadamatel puudub praegu ekspordiluba, vaid ühele sadamale on see antud, see on seotud nende energiapoliitikaga, energiaturvalisusega, raske on saada ekspordilubasid. Kui see saadakse, siis tuleb sadamad esmalt ümber ehitada. Need on tehtud eelmise kriisi mõjul impordiks. Viia nad üle ekpordile, see maksab. Nii et küsimusi on siin LNG-ga seoses päris palju. See toob argumendid Gazpromi kasuks.
Tähendab, et majanduslik argument on ikkagi olemas.
Kõik, mis on seotud Gazpromiga, läheb lõpuks poliitika peale. Gazpromi on Venemaa kasutanud välispoliitilistel eesmärkidel, see on alati tihedalt seotud. Gazprom on keeldunud ühinemast energiahartaga, ta ei soovi järgida ühtegi turupõhist kokkulepet. See on kõige suurem probleem praegu. Kui vaadata, kus on praegu nende majandus, siis nad peaks olema huvitatud energiallikate ekspordist, aga samas on nad kogu aeg valmis ohverdama oma majandushuvisi d mingi poliitilise eesmärgi nimel. See on suurim paradoks Gazpromi käitumise juures.
Tulles nüüd Lääne-Euroopa energiakontsenide juurde. Nemad ei ole ju poliitikast huvitatud, nemad tahavad teenida kasumit. Neile on see huvitav projekt. On toodud välja, et Ukraina võtab transiiditasu 3 miljardit dollarit, Slovakkia võtab ka, lõpuks tuleb kõik tarbijal Lääne-Euroopas kinni maksta. Kui neist riikidest mööda minna, siis mure laheneb. Täiesti majanduslik argument.
Gaasi hind ei tõuse perspektiivis ka. Ukraina pole siin eriti nagu kaasa aidanud. On teatatud, et nemad aastast 2020 enam Vene gaasi ei osta, no kui sa selle välja ütled, siis sa pead ka ütlema, et mis on need aseained. Ukraina ehitab poliitikast selle peale, et teeb reeversit Slovakkia kaudu. No ei ole see nii lihtne! Kõik sõltub praegu Ukraina kodumaisest tarbimisest…
See on langenud.
On langenud kõvasti, aga ikkagi nad ei saa seda panna lõpmatult langema, nad peavad leidma mingi asenduse. Seda pole. Kas nad tahavad üldse majanduse ümber struktureerida?
Rääkides reeversist. Jälle üks asi, mis venelastele ei meeldi, aga Kolmanda paketi järgi on see lubatud. See loogika, et kui gaas jõuab Saksamaa pinnale, siis ta pole enam Vene gaas vaid on lihtsalt üks kaup, mida võib suunata siia, sinna, kolmandasse kohta. See on Nord Stream 2 pooldajate argument. Et miks te räägite aina Vene gaasist?
Samas Gazpromi pikajalistes lepingutes oli sees reeversi mittelubamine, aga tollal polnud muidugi ka võimalusi nagu praegu.
Nüüd on see kahesuunaline liiklus võimalik. Ukraina saab osta Slovakkiast ja väidetavasti isegi soodsamalt kui otse Venemaalt.
Venemaa on toonud Ukraina hinna nii alla, et see reevers on 20-25 dollarit kallim. Aga küsimus on ka võimsustes, sest Slovakkia kaudu tuleb Ukrainsse praegu 1-2 miljardit kuupmeetrit.
Seda on liiga ilmselgelt vähe, sest Ukraina vajadus on olnud 50-60 miljardi kanti. Küsimus Saksamaa gaasihoidlate kohta. Neid on seal kokku 55.
Gazprom on sealt ostnud midagi. Kõige suurema ostis ära.
Minemata vastuollu Kolmanda energiapaketiga?
Jah, nii on. See oli eelmisel aastal suur pauk. Komisjon andis loa, see oli olemas. Isegi Saksa valitsus hakkas esitama järelpärimist, et kuidas siis nii?
Tõesti, kuidas siis nii?
(Laiutab käsi) No juhtus nii…Need asjad juhtuvad. Nii et Ukrainaga on see, et kui nad teatasid, et nad ei hakka enam tarbima Vene gaasi ning tõmbavad ka transiidi osa madalaks, nagu tuleks see surve Euroopa poolt, ja mis nüüd juhtub on see, et Nord Stream 2 tulekuga võib transiit üldse kinni jääda.
Ukraina kaudu on see kapatsiteet praegu 120-130 miljardit kuupmeetrit, aga viimase kahe aasta jooksul on tulnud transiiti kuskil 60 ringis ja see tase, mille juures pole enam üldse kasulik teha transiiti, on 30 miljardit. Ehk kui Nord Stream 2 mahtuvus saab olema isegi 30 miljardit, aga on tegelikult planeeritud 50, siis see täiendav maht võetakse Ukraina suunalt ära. Kui see langeb praeguselt 60lt 30 peale, siis on Ukraina transiit läbi. Ja see on praegu kõige suurem oht.
Venemaa ja Ukraina vahel käib praegu mõneti nagu pokkerimäng.
Seega on meie peaministri mureks poliitilised põhjused, majanduslikke on siin raske välja tuua. Kui palju saab loota, et Komisjon siis ikkagi selle argumenteerimise töö Venemaa suunal ära teeb? Et Eesti ei peaks olema esirinnas.
Jah, see peaks olema Komisjon. Üks kohtuvaidlus on ju praegu üleval. Venemaa on süüdi mõistetud, Komisjoni konkurentsiamet on tunnistanud, et Gazprom on väärkasutanud oma monopoolset seisundit Kesk-Ida-Euroopas hinna kujundamisel. Gazprom pole suutnud seda ümber lükata. Trahv on kopsakas, kusagil 18 miljardit. Nad püüavad praegu leida kohtuvälist lahendit, kokkulepet saavutada Komisjoniga. Nii et üks keiss on üleval hinna monopoliseerimise küsimuses ja ilmselt Gazprom ei taha juurde saada ühte vaidlusküsimust lisaks.
