Ärimehed kinkisid riigile viis miljonit kuldrubla väärt lossi
Toilas Pühajõel asunud Oru lossi laskis ehitada Venemaa üks jõukamaid kaupmehi Grigori Jelissejev. 1899. aastal valminud 57 toaga ehitis läks kuulduste järgi maksma viis miljonit kuldrubla. Imposantsele lossile heitis silma isegi Vene tsaar Nikolai II, kes soovis selle Jelissejevilt ära osta. Kaupmees oli nõus, ent küsis selle eest sama palju, kui loss talle maksma oli läinud. Seda peeti aga liiga kalliks ja sooviti hinda alla kaubelda. Selle peale vastanud Jelissejev: „Mina olen ärimees ja ei ole harjunud midagi müüma alla oma hinda. Aga ma võin selle lossi tsaarile kinkida.“ Sellega läbirääkimised ka lõppesid.
Pärast revolutsiooni pages Jelissejev Pariisi, kus elas palju kitsamates oludes. Kolmekümnendatel aastatel otsustas ta oma valdused maha müüa. Tingimuseks oli aga, et ostja oleks Eesti riik, mitte eraisik. Kokkulepe sündis ning 1934. aastal panid Eesti suurtöösturid rahad kokku ja omandasid lossikompleksi Jelissejevilt 100 000 krooni eest.
Järgmise aasta algul kinkisid töösturid Oru lossi riigile – sellest pidi saama Eesti riigipea suveresidents. Üleandmisleping allkirjastati Toompea lossis 22. veebruaril 1935 ning sellega sai riik „Orro“ mõisamaa ühes lossi ja teiste ehitistega, „Fröhrenhofi“ mõisamaa ühes ehitistega ja „Nõiametsa“ mõisamaa. Koos lossiga anti üle ka selle sisustus.
Oru loss ei jäänud eelseisvat suve ootama – kevadel käis renoveerimine juba täie hooga. „Praegu on iga päev tööl 50 alalist töölist, kuid juba lähemate päevade jooksul suurendatakse see summa kuni 150 peale. Töölisi toodi kohale Tallinnast, Narvast ja mujalt. Tööde üldiseks juhiks on kohapeal insener Kaasik,“ kirjutas Postimees mai lõpul 1935.
Tolleks ajaks oli juba alanud lossi välisilme korrastamine ning kogu hoone oli tellinguis. „Lossi seesmiste töödega alustatakse lähemate päevade jooksul. Suuremaid pingutusi nõuab lossiesiste terrasside mahavõtmine ja uuesti ümberehitamine.“ Ei pääsetud ka ilma halbade üllatusteta. Nimelt ilmnes, et lossi ehitajad olid Jelissejevit petnud ja kalleid materjale asendanud odavatega. Näiteks marmorilustisi imiteeriti pleki, puu ja kipsiga, osas tubades oli parketi asemel hoopis linoleumiga kaetud tsementpõrand jne. Sellega teenisid „nupumehed“ kena kopika.
Ühel ajal lossiga algas ka pargi korrastamine. „Kuna aastate jooksul on park pea täiesti järelevalveta olnud, siis on sealgi tegemist küllalt. Puude ja põõsaste piiramisega on tegevuses mitu vastava erioskusega töölist. Samal ajal tehakse ka uuesti korda endine suur triiphoone, mille juures tublisti tööd on.“
Kuna suurem osa ehitusmaterjale toimetati kohale meritsi, rajati ühe esimese asjana sadam. Sealt edasi saamine polnud samuti lihtne ülesanne – loss asus kõrgel Pühajõe kaldal. „Hobustel võtaks see juba lühikese ajaga võhma välja. Nüüd on aga tööle rakendatud veoautod. Masinatele laotati koormad peale, mäe alla jõudnult keerati tagumine ots ette ja nii hakkab masin pikkamööda tagurpidi mööda mäge üles ronima,“ kirjeldas Postimees juuni keskel 1935.
Oru loss ja park seati korda pooleteist aastaga. Avalikkusele esitleti seda 1936. aasta juulis. „Praegu võib öelda, et Oru loss väärib suurema õigusega kui enne Soome lahe pärli nimetust. On kõrvaldatud kõik vene kaupmehelik kiiskav uhkus, asendades seda tänapäeva praktilisuse ja kunsti ning ilu nõudega. Juba eemalt võlub silma hoonete imposantne lihtsus ja kreem-roosakas värv harmoneerib haruldaselt põlispuude tumerohelisega,“ kiitis Postimees nii lossi välis- kui ka siseilmet. „Väärikas paik meie riigi esimesele kodanikule oma puhkeaja veetmiseks ja võõraste riigipeade vastuvõtmiseks.“
Esimene väliskülaline Orul oli Soome Vabariigi president Pehr Evind Svinhufvud, kelle Päts võttis vastu augusti algul 1936. Selleks ajaks olid valminud ka lossi komandandimaja, aednikumaja ja ambulantsi-sauna-pesuköögihoone. Endistest ehitistest oli lammutatud kirik, mille ikoonid viidi Kohtla-Järve lähedal asuvasse Pavandu kirikusse.
Kui palju vaeva nähti lossi pargi kujundamisel, seda näitab juba ainuüksi taimede hulk: ilupuid ja põõsaid oli ette nähtud istutada 7210, püsililli ja alpitaimi 14 180 ja roose 7150. Kusjuures istikud toodi paljudest välismaa puukoolidest ja aianditest. Viimaste seas oli Späthi aiaäri Berliinis, kust saadi palju roosisorte. Kuulsaimaks neist sai merevaigukollane roosaka varjundiga hübriidroos „Staatspräsident Päts“, mille aretas Christoph Weigand Bad Sodenis.
Päris valmis loss siiski veel polnud. 1937. aastal rajati parki kalatiigid ja veel ka rannahoone, Pühajõe paremale kaldale aga ehitati mererannale saun-vesiravila ning jõe suudmesse sadamahoone. 1939. aastal valmistas skulptor Herman Halliste lossi peavärava kolmemeetriste graniitpostide otsa kaks karukuju.
Oru lossi kui toonase riikliku esindusarhitektuuri sümboli loomisel osalesid Eesti mainekad arhitektid ja kunstnikud. Ümberehituse peaarhitekt oli Roman Koolmar, kes projekteeris ka lossi terrassid, pargipaviljonid, kalade purskkaevu, sillad, komandandi maja jm. Lossi sisustas üks Eesti kuulsamaid arhitekte Olev Siinmaa. Lisaks Hallistele telliti skulptuur ka Ferdi Sannamehelt, kelle Narkissos hakkas kaunistama kalatiike täitvat allikat. Vladimir Makovski laemaali lossi peasaalis restaureeris aga maalikunstnik Johannes Greenberg.
