Comeback’i nautiva rock-staari Prince’i mõjuvõim kestab muu­sikaäris ja kontserdilaval, koges Siim Nestor žanritu muusiku massiivsel Londoni turneel.

Prince (49) käib nüüd topelt-pruudiga. Kariibi saartelt pärit kaksikõdede paariga, kes tantsivad tema taustal kontsertidel ja videotes, kandes ühist artistinime Twinz. Prince’i kõikjal saatvad kaksikud väidavad, et Prince on lihtsalt nende andunud fänn ja mees, kes armastab end ümbritseda kaunite naistega, ning keelduvad vastamast, et kas nende kolme suhe jätkub lava taga tõsisemalt kui vaid esilinastuste külastamine.

Luksusliku Dorchesteri hotelli sviidis, kus Prince elas terve kahekuulise Londonis resideerumise aja, palus ta enda tarvis kõik mustaks kujundada. Musta värvi peavad olema kardinad. Mustad küünlad, mustad vaibad, kogu mööbel olgu must. Lisaks sellele nõudis supertäht oma hotellikorrusele musta šokolaadimasinat ja hapnikubaari, mille teenindajateks oleks kolmeliikmeline seksikate daamide tiim.

See banaalne info on pärit briti meelelahutusajakirjade kõmunurkadest. Tõtt-öelda on need read huvitavamad kui Prince’i viimane heliplaat. Lõppenud suvel ilmunud lameda produktsiooniga, muusikaliselt fantaasiavaene, kaks ja pool head lugu sisaldav album “Planet Earth”. Ja need infotükid, mis ei tarvitse tõepärased olla, on lõpuks ka märksa printsilikumad kui see viimane autopiloodil valminud kauamängiv. Tema ohjeldamatu värvide ja naisterahvaste obsessioon, kujutlusvõimet proovile panevad kõrged nõudmised.

Tema isikut peitnud müstilise udu seinad olid 80ndatel oluliseks osaks Prince’i reputatsioonist ja lavakujust. Keegi ei teadnud, kuidas ta tegelikult elab ja mõtleb, kas tal on või ei ole siis haaremit, kas Prince kannab vabal ajal tavalisi riideid, näiteks teksapükse? ­Meenutab elu ühes Prince’i päevas, üleüldse, normaalse inimese elu?

See puudutas 80ndatel ka tema muusikat – ainus viis, kuidas ta maailmaga tollal suhtles, oli looming ja sellega kaasnev: plaadiümbristest peidetud sõnumiteni muusikavideotes. Ning oma muusikas esitatud fantaasiate elluviimist proovis Prince kohati täiesti reaalselt.

Kõrvaltvaatajale paistsid tema utoopiad mänguna, mõistatuslikule muusikule olid need päris.

Samaviisi võisid linnalegendid liikuda vastupidises suunas – tänavalt tema muusikasse.

Või nagu on öelnud hip-hop-ansambli OutKast liige Andre 3000: “Prince on totaalne artist. Ta on tegelikult üdini inimlik, mis tähendab, et tema muusikas esinevad erinevad emotsioonid, elab ta kõik läbi. Ta on tõepoolest just nii aus...”

Purpurpäevade varjud
Nii maailma muusikapressis kui Prince’i fännide hulgas on juba ammu – ütleme 90ndate keskpaigast – kaks arusaama kokkulepeteks kivistunud.

Esiteks, tema muusikaline kõrgpunkt oli 80ndates ja näib sinna ka jäävat. Tema hilisematel albumitel hiilib parimal juhul vari kunagisest geeniusest, kelle sõrmeotsa puudutusega muutus iga noot hindamatuks vääriskiviks. Prince’i tollased saavutused ­võrsuvad ent temast kaugemal.

Ja see teine kokkulepe: on üks koht, kus Prince on endiselt ületamatu, kogu ülejäänud meelelahutuskunstiga võrreldamatu – kontserdilava. Kaasahaarav showmanship ja laitmatu musicianship, teater ja muusika. Ning mis seal salata, eks see muusika, mida ta kõrgetel kontsadel tantsiskledes esitab, on pärit enamasti peamiselt tema kataloogi 80ndate jaost.

Võimalik, et ta mõistab ka ise, millised on tema paremad laulud.

Kokkuvõtvalt: kui kuskil on Prince’i kontsert, peab lootusetu fanaati k sinna jõudma. Et elus hoida tulukest, mille pärast tillukesest mitmepalgelisest funk-isasest veel vaimustuda.

Mis mõttes Maa tuur?
Sel suvel, ajavahemikus 1. augustis kuni 21. septembrini, andis Minneapolisest pärit looduslik anne 21 kontserti ühes ja samas kohas. Londoni linnas, meelelahutus­keskuse O2 Arenal (endine Millennium Dome), 20 000 kuulajat mahutavas peasaalis.

Vastuoluliselt – nagu see Prince’i puhul alatihti möödaminnes juhtub – kandis vaid Londonis toimunud kontsertsari nime The Earth Tour. Ringi ei reisinud mitte lavakunstnik, vaid publik. Fidžilt ja Filipiinidelt, Eestist ja... Soomest.

Rääkimata peamisest auditooriumist Suurbritannias ja Londonis, kellest parema maitsega olendid käisid kõigil 21 kontserdil. On nad segased? Minu arust mitte.

Selline üleilmne live-turism ning äärmiselt tiheda graafikuga kontserdil-käik olid võimalikud tänu The Earth Touri pileti hinnale. Tänase meelalahutusäri standarditega võrreldes märkimisväärselt odav pilet maksis vaid umbes 700 krooni. 31 naela ja 21 penni – 31,21, täpselt nagu Prince’i mulluse albumi nimi “3121”. (Veel üks Prince’i jaburaid obsessioone – numbrid).

Ja teada on, et ükski Prince’i kontsert pole täpipealt sarnane Prince’i teise kontserdiga. Kui ta peaks igal kontser­dil samasuguse kava esitama, kõngeks ta ilmselt igavuse kätte. Mõistagi oli 21-l kontserdil ka kokkulangevusi, kuid detailselt sarnaseid laive tõepoolest mitte. Õhtust õhtusse muutus eeskava ülesehitus, vahetusid lood, muutusid lugude seaded. Ühel õhtul kanti psühh-pop-funk-pärl “Raspberry Beret” ette terve bändiga. Järgmisel õhtul mängis Prince seda üksi elektrikitarril. Kolmandal laulis ta seda end vaid klaveril saates. Millist versiooni eelistada?

Esinemiste maratoni väljahõiganud pressikonverentsil Prince ka lubas nõnda: “Londoni tarvis on meie bänd harjutanud 150 lugu. Seetõttu on iga show erinev. Meil on nii mitmeid erinevaid stiile, et terve pildi saamiseks tuleks mitut kontserti kogeda.” Seekord pidas ta tõesti sõna.

Pealava kontsertidel ja neile järgnenud väikestel aftershow-esinemistel kandsid Prince ja bänd pikemalt ning lühemalt ette 166 eri lugu. Nii laia repertuaariga ansambli võiks lausa pulma kutsuda.

Vana, aga tulus
Aga ikkagi. 21 kontserti korda 20 000 pealtvaatajat. Valdav osa kontsertidest müüdi viimseni välja. Piletiostjad seega vähemalt 400 000 ringis. Prince’il on küll napakalt lojaalne fännibaas, aga number 400 000 ühes geograafilises punktis on neid maniakke kokku lugedes üleliia suur.
Mis tähendab küsimust: kuidas on võimalik, et Prince, kes ei ole popmuusika tabelite peale vaadates enam aktuaalne täht – tema viimane hitt külastas Inglismaal top-ten’i aastal 1995 –, tõmbab ligi niivõrd suure publiku?

Vastus: täpselt samamoodi nagu Rolling Stones näiteks. Rollingutel ei ole ammuilma ainsatki suurt hitti, nad ei ole päevakohases eetrimüras tähtsal kohal. Kuid iga järgmise kontsertturneega purustab Rolling Stones oma eelmise maailmarekordi piletikassas ja publikuarvus.

Rollingud – ja teised sarnased legendid, saurused, popkultuuriloo ikoonid – tegutsevad muusikabisnise kõige tulutoovamas osas, mida lubage nimetada nostalgia-laksu-osakonnaks.

Tipp-perioodil rajatud maine ja selle järelkaja on osutunud fundamentaalseks ning kasulikumaks, kui keegi oleks osanud arvata.

Vaadake ka nostalgiatööstust toetava meedia peale – näiteks muusikakanali VH1 eri formaadid, ajakirjad Mojo ja Uncut, raadiojaam Elmar. Mõelge kirumise peale “järjekordne ürgaegne peer!”, kui keegi tuleb Tallinna kontserti andma. Sest kõige suuremat raha kühveldatakse nostalgia-osakonna piletikassas. Uute kauamängivate läbimüük pole oluline, plaadimüügi tulu on rock-miljardäride jaoks kübe – tähtis on kopsakalt klassikuid sisaldav back-kataloog ja artisti kohal hõljuv legendaarsus. Sellises situatsioonis ei olegi elvistel võimalik välja surra.

Stonesiga samasuguse legendi seisuse – rock-figuur, keda oleks igaühel tore elu jooksul korra ära näha nagu Eiffeli torni – on viimastel aastatel saavutanud Prince.

“Pangas olen ma number üks,” ütles Prince ajakirjanikule, kui see muretses, et muusik pole jupp aega ühegi hitiga maha saanud. Ülemöödunud aastal toimunud kontsertreisiga USAs teenis äravajunud ja relevantsuse kaotanud Prince ligi 100 miljonit dollarit. Rohkem kui keegi teine tema kodumaa turul.

Geniaalne turundus
Lisaks sellele, et poplegendi mahlaka piruka juurde jõudmiseks on vajalik, et sinu laulud on popmuusikas justkui kohustuslik kirjandus, tuleb kasuks ka osav marketing. Ja turunduses on Prince teinud viimastel aastatel mitu nutikat liigutust. Inglismaal oli tänavu suvel uue Prince’i plaadi ilmumine üle hulga aja uudiseid tekitanud sündmus. Prince tegi diili tabloidiga Daily Mail.

Ajaleht maksis muusikule 250 000 naela, sai vastu tema uhiuue plaadi “Planet Earth” ja andis selle tasuta kaasa 2,9miljonilise tiraažiga nädala­lõpulehega. Enne, kui plaat ametlikult ilmuma pidi.

See oli esmakordne juht, kui mõne muusiku uhiuus album ajalehega tasuta kaasa anti. Plaadikaupmehed vihastasid ja plaadikompanii Columbia keeldus heliplaati ametlikult välja andmast. Lehe tiraaž tõusis 400 000 võrra. Prince’i – kelle eelmist kauamängivat osteti Suurbritannias kusagil 30 000 eksemplari – värske teos jõudis ligi kolme miljoni briti majapidamisse. Vaevalt, et seda kõik küll kuulasid. Aga Londoni “tuuri” piletid läksid seejärel tublisti kiiremini kaubaks. Daily Maili peatoimetaja telefon vibreeris nagu asfaldipuur – järgmised ja järgmised artistid pakkusid oma uusi plaate tasuta kaasaanneteks.

Samamoodi sügab muusikabisnis kukalt pärast Prince’i edukaid resident-tuure. Äsja lõppenud Londoni oma polnud ainuke. Talvel tegi ta pika kontsertsarja väikses ööklubis Las Vegase hotelli all. Kevadel ühes Los Angelese hotellis. Miks peab kulutama raha selleks, et artist ja tema killavoor ringi sõidaksid? Ja taluma ebamugavat ühest paigast teise lendamist? Saab ka teisiti. Las publik sõidab ise kohale. Prince’il see õnnestus ja karta on, et sellest võib uus komme saada.

Maharahunenud funk-pervert
Ma vaatasin kahte viimast Prince’i kontserti Londoni resident-turneel. Silmanurk märg, kepslesin tantsida. Laulsin ja röökisin kurgu valusaks. Hoolimata sellest, et see oli tõesti selge: Prince’ist on saanud kogupere meelelahutus.

Kaks nähtud kontserti olid perfektsed, võib-olla, et isegi ülearu korralikud show’d, kus tugevat seedimist – ehk Prince’i talumist – nõudvaid üllatusi ei olnud. Kindla peale tema karjääri kõige publikusõbralikumad live’id. Kõik on paigas. Temale omased popurriid ei ole ülearu segased või koondatud tähelepanu hoidvateks intiimsemateks blokkideks.

Tervele perele vastuvõetavaks kujunemisel on oluline roll mõ istagi sellel, et juba mõnda aega on turvaline tema kontserdile lapsi viia. Nende silmi ega kõrvu ei pea kordagi katma. Enam ei riiva Prince’i esinemine kõrge moraaliga kodanikke. Millest on muidugi kahju.

Enam ei kuulu tema lavalistesse kommetesse riskantsed ja teatraalsed nilbused – kitarriotsast väljuvatest seemnepursetest grupiseksi matkimiseni. Oma magamistoas võib Prince kostitada kas või kuuikuid, aga enne aastatuhande vahetust Jehoova tunnistaja paberid saanud moosekant on suu ebatsensuursetest sõnadest puhtaks loputanud. Sama teed on läinud ebatsensuursed mõtted: viljakamatel hooaegadel kirjutatud lauludest, kus ta fantaasiatel enam kui vabalt lennata lasi, esitab ta kontserdil vaid ülilühikesi katkeid. Või lõpetades loo enne “ohtlikuks” muutumist. Ise fänne õrritavast kiusust ilmselgelt mõnu tundes.

Neid lühikesi lõike kandis Prince ette väga kentsakas vormis. Istus üksi keset lava süntesaatori taga, vajutas pilli sämplerist loo põhja käima ja mängis ja laulis sellele peale. Natuke nagu karaoke maik, aga meeldivalt jultunud siiski.

Teine popurrii-plokk – fännide kõnepruugis “piano medley” – oli isegi parem kui “synth set”. Ja siin ma palun teil, kui võimalik, korraks kujutlusvõimet kasutada. Tribüünidel 20 000 inimest.

Nad asuvad lava ümber ringis. Nagu amfiteatris. Tuled keeratakse maha ja 20 000 inimesele uksel jagatud purpurpulgad hõõguvad. Jaa – just nagu 20 000 lillat jaaniussi ühes suures öises akvaariumis. Ringi keskel asuva lava nurgas Prince. Ihuüksi, elektriklaveri taga. Tal tarvitseb sellel klimberdada “Diamonds and Pearlsi” sissejuhatust ja juba laulavad 20 000 võnklevad purpur-ussikest temaga kaasa. Ja sellele otsa vaid klaveril saadetud rock’i- ja tantsulood “Little Red Corvette” ja “I Would Die 4 U”, mida laulavad kõik samamoodi valjult ja vaikselt. Ta ei pruukinud ise lauldagi. Prince’i poolt instrumentaalse ballaadi “Under the Cherry Moon” ajal tegid seda tema nägemiseks pileti ostnud ise. Ilus. Nii intiimne ja nii massiivne.

Väga isiklik, kuid kollektiivne vaatemäng. Võrdlemisi väheste vahenditega saavutatud pime ekstaas. Meister.

Prince klaveril on üks tema lava-Prince’idest. Ka kõik teised jõudis ta mulle kahe õhtu jooksul ära näidata. Kitarriga väänlev Rock-Prince. End kitarri-fuzz’i unustanud muusik, kellest saab järgmises voorus jazz-bändi liider ja siis voolab ta kitarrist juba sula-jazz’i. Samamoodi justkui lõdva üleminekuga vahelduvad hoogne disko, pehme pop, nurklik vana kooli funk. Ta veel vabandas, et keerab mõned lood bluusiks, ja ta ei vabandanud, et tegi esimese õhtu jooksul nii palju kavereid, ning ma ei saa talle seda ette heita. Isegi palad viimaselt, nürivõitu albumilt kõlasid hästi. Tõsiselt.

Kogu see traali-vaali – koos laval ekslevate Twinzide, kahe prominentset osa täitnud taustalaulja (samuti naisterahvad), täpse bändi ja tiheda puhkpillipargiga – kanti ette pidutsemiseks mõeldud vormis. Publiku kaasalaulmisel, käteplaksudel ja -lehvitamisel, huilgamisel ja tantsimisel on endiselt kaalukas roll Prince’i show’del. Mitmed Minneapolise andekaima poja lugudest, kas või “1999”, on interaktsiooni silmas pidades ka kirjutatud ja ainult koos publikuga kasvab “1999” nii eufooriliseks, nagu ta möödunud neljapäeva ja reede õhtul kasvas. Ja mis oleks “Purple Rain” ilma “uuu-huu-huu-ta”?!? Hea küll, siiski suurepärane lugu, aga ma tahan üle korrata , et Prince’i lõbust osasaamiseks tuleb mõista, et ta lahutab su meelt koos sinu endaga.

Tulevik on liiga kõrgel
Lisaks lavapersooni siivsaks kohendamisele on publikusõbralikkuse juures kahtlemata oluline veel, et Prince ei kasutanud O2 amfiteatris ahvatlevat võimalust enda jumala pähe määrimiseks. Ta ei pidanud krüptilisi jutlusi Piiblisse peidetud sõnumitest. Õpetama kippuva vagameelsuse ja väljakutsuva seksuaalse vabameelsuse seisuks teeb see siis 0:0. Okei tulemus.

Earth Touri eelsel pressikonverentsil lubas Prince, et 21 kontserti Londonis võivad jääda mõneks ajaks tema viimasteks suurteks ülesastumisteks. Et pärast neid seab ta end keskendunult Piiblit lugema. Õnneks on ta selles osas ebausaldusväärne, pensionile mineku lubadusi on ta varemgi rikkunud.

Aga see jumal. Auväärt Jehoova. Kuhu Prince tema õpetussõnu mäludes jõuda võib, on märksa murettekitavam tsoon. Ma olen olnud üsna pettunud tema jehoovanduse tõttu. Aga mis põhjusel tal Jumalat vaja on? Miks temasugused meelelahutusilma kõige kõrgemast tipust nii sagedasti eri religioonidesse jalga lasevad?

Ma kahtlustan, et nähtavasti tunneb eraklik Prince siiralt, et tal puudub igasugune konkurents. Sugugi mitte ülbusest, tal lihtsalt ei ole ennast kellegagi võrrelda. Ta teab, milline on terve (pop)maailma valitsemise tunne ja jõud seda omatahtsi pöörlema panna. Ta hämmastub ilmselt ka ise, kui puudutab sõrmeotstega klaverit ja 20 000 inimest hakkavad kiljuma. Igal õhtul. Kes talle ütleks, millest see tuleb. Kellega on temasugusel seal väljavalitutele osaks saavas kõrguses rääkida, kui ta tõesti kellegagi rääkida tahab