Eesti rahvas olevat kirjarahvas. See on tõesti nii, rahva isad on alati kirjamehed olnud. Jannsen ja Jakobson olid kirjamehed, Päts ja Tõnisson olid kirjamehed, Laar ja Savisaar on ka kirjamehed. Aastad on läinud, aga rahvajuhtide kirg väljendada end sadades artiklites ning tuhandetes trükitud lehekülgedes on jäänud. Kirjutada igapäevase parteitöö kõrvalt 1000-leheküljeline raamat nagu Savisaar või treida vennasvabariikide nõustamise kõrvalt "Kodukoldele" artikkel Karl August Hermanni armuelust saab tähendada ainult kirge kirjutamise kui tegevuse järele.

Teisalt on ka kutseline kirjarahvas pöördemomentidel poliitikat teinud: Eduard Vilde, Gustav Suits, Jaan Kärner, Hugo Raudsepp, Karl Ast-Rumor vabariigi sünni päevil, Johannes Vares-Barbarus, Johannes Semper ja August Jakobson vabariigi äraandmise ajal ja terve hulk tänaseid kirjamehi - Teet Kallas, Arvo Valton, Jaan Kaplinski, Jaan Kross, Jaak Jõerüüt, Rein Veidemann ja Lennart Meri - selle taasleidmise päevil. Isegi kommarid-riigikukutajad Eessaare Aadu (Jaan Anvelt) ja Hans Pöögelmann olid kirjanikud.

Eelöeldu lubab arvata, et Eesti rahva vaimne ja sotsiaalne olemine on vähemasti aastuhande lõpuni olnud kirjasõnaga tihedamalt seotud kui muude vaimutegevuse sfääridega.

Kui aga vaadata kvantitatiivses mõttes, siis on viisteist iseseisvusaastat olnud kahtlemata kirjanduse kokkukuivamise ja marginaliseerumise lugu. 1990 oli Loomingu trükiarv 50 000, Vikerkaarel 30 000. Praegu on see mõlemate puhul stabiliseerinud paari tuhande juures. 1990. aasta 100 000ni küündinud romaanitiraažid (nt Raimond Kaugver Kupra kirjastusel) on juba ammugi 1000-2000 peal. Kirjastuse Varrak juht Maret Maide kinnitas mulle hiljuti, et ka viitsadat eksemplari eesti luulet on raske müüa, trükiarv hakkab langema juba kolmesajale.

Kirjandus pole enam põhiline teabeallikas tegelikkuse kohta, seda tööd teevad meediakanalid. Kuidas saaks kirjandus pakkuda Kroonikaga konkurentsivõimelist teavet meie eliidi elu ja mõtete kohta?

Ajakirjandus on usurpeerinud lood, mis peaksid kuuluma kirjandusele, kuulutas Rein Veidemann 1993 (vt Looming 1994, nr 2) kirjanduse eestkõnelejana, saatana, s.t ajakirjanduse advokaadi rolli asetatud siinkirjutajaga väideldes. Viimasel ajal on Veidemannis sündinud kahtlus, et kirjandus on oma marginaliseerumises ise süüdi, sest erinevalt tema põlvkonna kirjanike loomingust ei kõneta noorte looming enam lugejat, ei tegele tema eluliste probleemidega. Selline väide tekitas noorema põlve kirjanike seas tõsist nördimust. Iseenesest näib selline vaidlus olevat viljatu, sest kuidas kirjaniku häälejõudu ja kõneviisi mõõta? Kui paljusid ja kuidas on kõnetanud Veidemanni põlvkonna kirjaniku Ene Mihkelsoni taasiseseisvusaja parim romaan "Ahasveeruse uni" ja kui paljusid Berk Vaheri põlvkonna kirjaniku (?) Kiwa "Roboti tee on nihe", mida Vaher ka kümne parema teose hulka pakkus? Proovisin seda seoses 2005. aasta luuleülevaate kirjutamisega lugeda, aga loobusin kergendatult, sest mulle näis graafilise tekstikuju järgi, et tegemist on pigem proosa kui luulega.

Siinkohal oleks aga aeg nutulaul Eesti kirjanduse allakäigust lõpetada. Lõppude lõpuks ei ütle trükiarvud kirjanduse sisu kohta just palju, kui üldse midagi.

"Eesti kirjandus viimasel viieteistkümnel aastal on vapustavalt hea. Siin on vähemalt 10-15 romaani või jutukogu, mis on suur kirjandus. Siin on hiilgav proosa tõusuaeg sajandivahetuse ümber. Siin on totaalne luuleuuendus 1990ndate alguses ja äärmiselt avar luulemaailm praegu, sellist aega ma varasemast eesti luulest ei tea," kirjutab Tiit Hennoste parimaid teoseid selgitava küsitluse kommentaariks. Kas meie, eesti kirjanduse lugejad ja armastajad, saame aru, et elame eriliselt hea kirjanduse ajastul? Muidu suur nuriseja Hennoste pole oma helges usus üksi.

Loomingu toimetaja Asta Põldmäe: "Kümne mulle enam korda läinud teose nimetamine nii pikast ajalõigust on peaaegu võimatu. Seda saaks teha vaid enne kummardudes oma südames nende kolleegide suunas, kellelt piiratud nimekirja tõttu ei mahu nimetama võib-olla ühtki teost või siis ülekohtuselt vaid üht mitmest samaväärsest, kuid kelle lugemisel just tekib see sädelahendus, mida sõnastada ei oska. Kes tekitavad kirjutamise ja elus olemise tahte ning kelle teostest sündiv meelevärskendus on võrdne looduse enda omaga. Siinkohal mõtlen ma Mati Unti kõige viimaste suletõmmeteni välja, Käbi Lareteid tema loovuslikus lopsakuses, puudutagu see "elu või luulet", Maimu Bergi tema lõbusas julguses ja vaimuteravuses, Eeva Parki ta elutarkuses ja kaasahaaravas elavuses, Hando Runnelit tema pühas karmuses ja absoluutses edevusetuses, Toomas Haugi soojas uudishimus nii olnu kui oleva vastu, tema hämmastavat tervikutunnet, Nikolai Baturinit häirimatus, mastaapses suvereniteedis, Mats Traati täielikus pühendumuses kirjanikukutsumusele, Ervin Õunapuud müstilises kõigisterinemises, Aleksander Suumani, kelle käes sõna nii vähe ruumi võttis, Triin Soometsa, kelle kriimustavate värsside elusus on veremaitseline... Raskeks läheb luuletajatega või lüürilise lühiproosa meistritega. Teost ette tuua ei oska, ent neist paiskub kirkaid impulsse: seni raamatuni jõudmata miniaturist Leonist, Tiia Kriisa vähestest teostest, Jaan Kaplinskist, Andres Ehinist, fs'ist ja Kristiina Ehinist.Tähtis on mulle olnud eestilikult salatud, ent seda kirglikumast isamaatundest lähtuv Toomas Kalli looming, suur osa Andrus Kivirähult ilmunust, Kalev Kesküla luule, Mihkel Muti rohked esseed, ka tuntud groteskportree presidendist. Mis salata, eesti kirjandus on väga rikas ja väga armas. Kui kummaline, keskenduma hakates näib, et iga vähegi omapalgeline ja arvestatava loomingumahuga autor ongi "kõige tähtsam". Nii väga on iga loova vaimu jälg omaette riik."

Olgu mainitud, et siintoodud armastusavalduses on mainimata Asta Põldmäe tippkümnesse jõudnud autoritest Doris Kareva, Jaan Kross, Ene Mihkelson, Viivi Luik, Olev Remsu, Mari Saat, Jaan Kruusvall ja Jaak Jõerüüt.

Kirjandusjanust keev toimetaja Jürgen Rooste ütleb oma "kümne" kaaskirjas, et õhtul või homme hommikul võiks ta kokku panna hoopis uue valiku, ja lisab sellegi...

Olles läinud aastal ilmunud eesti luule läbi lugenud, julgen kinnitada - ilmus umbes kümme head luuleraamatut. Mis muud kui uskugem Hennostet: me maitseme parajasti luuleuuenduse vilju ning proosa tõusuaeg jätkub.

Ja kui kedagi peaks häirima fakt, et ta pole taibanud või suutnud iseseisvusaja parimat romaani, Ene Mihkelsoni "Ahasveeruse und" läbi lugeda, siis võib ainult tõdeda, et keeruline teos on reeglipärane valik. Kui soomlased selgitasid mõne aja eest enda parimat iseseisvusaegset romaani, siis valisid kirjandusetundjad selleks Volter Kilpi modernistliku teose "Alatalu saalis"(1933), mida ka vaid mõni üksik kirjandussõber oli lugenud. Suurt kirjandust lugeda pole kunagi hilja.

Eesti taasiseseisvusaja parimad raamatud

Ene Mihkelson
"Ahasveeruse uni"
(2001)
75 punkti

Ene Mihkelsoni "Ahasveeruse uni" ja Nikolai Baturini "Kentaur" on teosed, mis kinnitavad Suure Romaani võimalikkust ja elujõudu ka uue aastatuhande alguse eesti kirjanduses. Nagu oma luules ja teistes proosateostes tegeleb Ene Mihkelson ka "Ahasveeruse unes" meie lähiajaloo valulise mõtestamisega ja näitab, et minevikku selgeks rääkimata ei saa keegi olla oleviku peremeheks, tulevikust rääkimata. See on Juhan Liivi eetilise kreedo kuulutamine kaasajal ja moodsa kirjanduse võtetega. "Ahasveeruse uni" on mitmehäälne mäluromaan, mille luuremängud ja peategelase isa surma üle juurdlemine pakuvad lisaks psühholoogilisele pingele ka süžeelist pinevust. (Janika Kronberg)

Emil Tode
"Piiririik"
(1993)
69

Teos, mida on kutsutud küll eesti kirjanduse esimeseks euro-, küll homoromaaniks. Ometi tänaseni higihaljas, küllap oli viis, millega autor Eestit maailmale seletas ja Eesti jaoks maailma avas, täitsa geniaalselt uus. Vahest tabas Õnnepalu ajastu tendentsi, kujutas naudingujanu sündi ja patriarhaalse ühiskonna inimese vabanemist moraalist, mis teeb võimalikuks mõrvagi. Leidurlik teos, mida peaks õigupoolest värske pilguga üle lugema.

Jaan Kross
"Paigallend"
(1998)
60

Pooldokumentaalne, filosoofiline ja nägelik kirjeldus autori põlvkonna saatusest. Detailirohke teos koos filosoofilise üldistusega, milles kostab ajaloo häält. Miks meie riigiga ikkagi nii läks? Lugu sellest, kuidas ajastu kurjus ja viletsus mürgitavad inimese.

Andrus Kivirähk
"Rehepapp"
(2000)
45

Rahvuskriitiline tähtteos. Modernne katse kirjeldada Eesti talurahva elu ja võitlust, erinevalt Bornhöhest ja Vildest on ka kõik muistsed kollid mängu võetud. Ühtaegu koomiline, hoogne ja samas kuivalt lohutu.

fs
"2004"
(2004)
37

See on midagi säherdust mehelikku, sirgjoonelist, ausat ja lihtsat, kuhu ma olen oma tekstides (nii teadlikult kui alateadikult või tahtmatult) vahel pürginud. (Jürgen Rooste)

Peeter Sauter
"Kogu moos"
(1997)
28

Empaatiline katse kujutada (ja kirjutada!) puhast, teadvuse kontrollist vabastatud olemist.

Jaan Kaplinski
"Isale"
(2003)
27

Eesti oludes uuenduslikult aus, läbitunnetatud ja meisterlikult kirjutatud eluloo- ning pihtimusraamat.

Hasso Krull
"Meeter ja Demeeter"
(2004)
25

Eepos, mis võtab kokku paljude rahvaste mütoloogiad ja seob need tänapäevaga.

Andrus Kivirähk
"Ivan Orava mälestused"
(1995)
23

Teraapiline teos, mis vabastas kui mitte kõik, siis suure osa eestlasi hull-koomilise rahvuslase kuju läbi ohvri-kompleksist. Orav on tänapäeva Kalevipoeg, kes (kommunismi)põrgust lahti pääsenud.

Anton Nigov
"Harjutused"
(2002)
21

Enam-vähem seesama mis Kaplinski "Isale".

Nikolai Baturin
"Kentaur"
(2003)
20

Kristiina Ehin
"Kaitseala"
(2005)
19

Jaan Kaplinski
"Hektor. Silm"
(2000)
17

Kivisildnik
"Nagu härjale punane kärbseseen"
(1996)
17

Andrus Kivirähk
"Liblikas"
(1999)
16

Madis Kõiv
"Studia memoriae" I-IV
( 1994-98)
16

Madis Kõiv
"Kolm näitemängu"
(1997)
16

Triin Soomets
"Soon"
(2000)
15

Hasso Krull
"Kornukoopia"
(2001)
13

Vaino Vahing
"Noor Unt"
(2003)
13

Mats Traat
"Peremees võtab naise"
(1997)
12

Karl Martin Sinijärv
"Towntown & 28"
(1999)
12

Doris Kareva
"Armuaeg"
(1991)
12

Jaan Undusk
"Maagiline müstiline keel"
(1999)
12

Teisi tähtsaid raamatuid:

Jaan Kross "Tabamatus", Kivirähk "Romeo ja Julia", Tõnu Õnnepalu "Hind", Toomas Vint "Kojamehe naine", Kaur Kender "Ebanormaalne", Toomas Liiv "Achtung", Elo Viiding "Esimene tahe", Jürgen Rooste "Ilusaks inimeseks", Rein Raud "Hector ja Bernhard", Doris Kareva "Aja kuju" ja "Mandragora", Peeter Sauter "Luus", Viivi Luik "Inimese kapike", Emil Tode "Mõõt", Hasso Krull "Swinburne", "Luuletused 1987-1991", Aleksander Suuman "Maniakk puuris", Mati Unt "Argimütoloogia sõnastik", Ervin Õunapuu "Olivia. Meistriklass".

Nimekirjast on jäänud välja mõned raamatud, mis ei kuulu päriselt antud perioodi kirjandusse, ja selle põhjendusega on mõned need mainimata jätnud, teised aga siiski nimetanud. Need on:

1. Mati Undi "Öös on asju" (1990; Jan Kaus: "Tema mõju ja tähendus kestab tänaseni ja kindlasti ka edasi; nimetatud on ka "Doonori meelespead", 1990).

2. Juhan Viiding "Kogutud luuletused" (1998). Hõlmab eeskätt varasemat loomingut.

3. Jaan Kaplinski koondkogu "Kirjutatud" (2000). Hõlmab eeskätt varasemat loomingut.

4. Viivi Luik "Ajaloo ilu" (sedagi teost peeti enne iseseisvusaega ilmunuks, kuigi tegelikult peaks see olema esimene iseseisvusaegne romaan).

Mats Traadi Palanumäe-sari, mis algab romaaniga "Minge üles mägedele" (3 esimest jagu 1987) on tänaseks edenenud 11. köiteni, 12. osa ilmus Loomingus. Võib vaielda, kas vaadata romaanisarja koos või eraldi, nii et hinnangut Mats Traadi loomingule väljendab paremini tema reiting kirjanike edetabelis (vt pöördel).

Eesti taasiseseisvusaja parimad kirjanikud

Tõnu Õnnepalu 125 punkti

Andrus Kivirähk 105

Jaan Kross 89

Ene Mihkelson 80

Hasso Krull 63

Jaan Kaplinski 52

fs 40

Doris Kareva 37

Peeter Sauter 36

Mats Traat 32

Madis Kõiv 28

Nikolai Baturin 27

Kivisildnik 24

Kaur Kender 23

Karl Martin Sinijärv 22

Jüri Ehlvest 21

Elo Viiding 21

Mehis Heinsaar 20

Viivi Luik 20

Kalju Kruusa 19

Kristiina Ehin 19

Rein Raud 15

Triin Soomets 15

Juhan Viiding 14

Jürgen Rooste 13

Vaino Vahing 13

Ervin Õunapuu 11

Kauksi Ülle 11

Aleksander Suuman 10

1-9 punkti (suvalises järjekorras): Aare Pilv, Jaan Roos, Urmas Vadi, Olev Remsu, Mari Saat, Toomas Haug, Jaan Undusk, Kalev Kesküla, Toomas Kall, Mihkel Mutt, Jaan Kruusvall, Jaak Jõerüüt, Toomas Raudam, Andres Vanapa, Kiwa, Andres Ehin, Mati Unt, Jan Rahman, Tarmo Teder, Hiram, Erika Aulik, Martin Paan, Andres Allan, Kerttu Rakke, Valdur Mikita, Heiti Kender, Leo Kunnas, Ülo Mattheus, Andrei Hvostov, Jaan Tätte, Paula Sering, Andres Aule, Märt Väljataga, Käbi Laretei, Toomas Liiv, Edgar Valter, Hando Runnel, Berk Vaher, Ilona Laaman.

Punkte jagas 25-liikmeline žürii: Asta Põldmäe, Mihkel Mutt, fs (Looming), Märt Väljataga (Vikerkaar), doktor Piret Viires (Keel ja Kirjandus), magister Tiit Hennoste (Helsingi Ülikool), doktor Arne Merilai, magister Mart Velsker (Tartu Ülikool), doktor Indrek Tart (Tallinna Ülikool), Katrin Kaugver (Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu), magister Janika Kronberg, filoloogiakandidaat Sirje Olesk (Kirjandusmuuseum), magister Aare Pilv (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus), esimees Jan Kaus, magister Berk Vaher (Kirjanike Liit), Jürgen Rooste (Sirp), Matis Song (Värske Rõhk), suursaadik Jaak Jõerüüt (Välisministeerium), Aarne Ruben (Vilde Muuseum), Kärt Hellerma (kirjastus Ilo), Doris Kareva (Unesco), Kivisildnik (Märt Viisitamme nimeline Pauerpoint-teater), Veiko Märka (Võrumaa Teataja), Katrin Väli, Kalev Kesküla (Eesti Ekspress).

Iga žürii liige nimetas 10 enim meeldinud teost, esimene neist sai 10, viimane 1 punkti. Kui keegi keeldus nimetatud teoseid paremusjärjekorda panemast, lisasin igale nimetatud teosele keskmiselt viis punkti. Kirjaniku erinevatele teostele antud punktid andsid liidetuna kirjanike edetabeli.

Jaak Jõerüüt:

Ime küll, aga vene ajalgi ilmus Eestis suurepäraseid ilukirjanduslikke tekste, sõltumata kõigest. Seetõttu on mu valik meelega ühemõtteline ja mitteilukirjanduslik. Nimekiri peaks panema mõtlema tähenduslikule tõsiasjale: selliste raamatute ilmumine oleks olnud Eestis veel kakskümmend aastat tagasi kas lihtsalt mõeldamatu või kriminaalselt karistatav.

Loomulikult on nende kvaliteetki väljaspool kahtlust, mitte ainult tähendus. Ja muidugi peaks nimetama rohkem kui kümme. Kuid analüüsiv lugeja märkab, et raamatud viitavad ülimalt olulistele märksõnadele (kui ühiskond tõesti tahab olla elujõuline): ajalugu, poliitika, diplomaatia, haridus, mõttelugu, teadus, sümbolid.

Lennart Meri,"Presidendikõned" ja "Riigimured".

"Teine Eesti" ja "Teine Eesti/ Eeslava". Koostajad Mart Laar, Sirje Endre ja Urmas Ott.

"Poliitilised arreteerimised Eestis" ja "Küüditamised Eestist Venemaale", 6 köidet, hulk autoreid.

"Valge raamat. Eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi 1940-1991". Okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni töö tulemus; komisjoni esimees Vello Salo.

"Estonia 1940-1945. Reports of the Estonian international comission for the investigation crimes against humanity".Max Jakobsoni juhitud komisjoni töö tulemus; hulk Eesti ja välismaised autoreid.

Entsüklopeedia "Tallinn", kaks köidet. Märksõnastik Robert Nermanilt, hulk autoreid.

Eero Medijainen, "Saadiku saatus".

Hannes Walter, "Eesti teenetemärgid".

"Elfriede LenderiGümnaasium". Toimetanud Valeeria Villandi.

Toomas Hendrik Ilves, "Eesti jõudmine".

Tõnu Õnnepalu, selgub, et oled Eesti taasiseisvusaja parim kirjanik. Milline on sinu retsept? Kuidas kirjutada, et olla parim?

Kui sellist retsepti oleks, siis ju aina realiseeriks seda... Tähtis on, et kirjutatu oleks endale huvitav, siis on see seda ka teistele.

Kas sinu eripära pole äkki kirjutatu suuremas isiklikkuse astmes kui Eesti kirjanduses üldiselt kombeks?

Väga enesekohane kirjutamine on ainus võimalus. Lihtsalt head romaani pole ju mõtet enam pärast Tolstoid ja Dostojevskit teha. Mingis mõttes on isiklik kirjutusviis romaani allakäik, aga mis teha.

Millest kõneleb su järgmine teos? Eestist või Euroopast?

Ei tea, poolikuid töid on mitmeid, pigem ikka Eestist.

Ene Mihkelson, soovin õnne, sinu teos "Ahasveeruse uni" on hääletatud Eesti taasiseseisvusaegseks parimaks raamatuks.

See liigutab iga kirjanikku. Olen väga rõõmus.

Sinu teost on peetud keeruliseks. Kas oled selle retseptsiooniga rahul? Kas sellest on aru saadud?

Seda on vaadatud nii mitmelt vaatepunktilt, et paremat retseptsiooni ei oska autor soovidagi. Mingit ühte ja õiget tõlgendust ei olegi. Ega keerulistest asjadest ei saagi väga lihtsalt kirjutada. Minu kirjapanek oli tolle hetke maksimum, paremini poleks ma osanud.

Kas su käsilolev romaan tuleb sama keeruline või lihtsam kui "Ahasveerus"?

Jah, seegi on mulle paras pähkel. Pean sellega veel kõvasti vaeva nägema.