Ekspress kutsus ühe laua äärde Vene režissööri Stanislav Govoruhhini ja Eesti näitleja Lembit Ulfsaki. Ja kuigi nad rääkisid pealtnäha uuest kinost, kerkis − nagu heas filmis − pinnale hoopis muu teema: vene ja eesti mentaliteedi eri tahud.

Viimase mahvini. Moderaatori rollis oli Viktoria Ladõnskaja.

Tallinna vanalinn. Hotelli Imperial terrass. Vihm. Tuntud Vene režissöör Stanislav Govoruhhin, mässitud nelja sviitrisse, nokkmüts peas, istub kohvikulaua päikesevarju all ja hakkab piipu toppima. Halva ilma kuu. Kogu see kuu on kulunud “Vorošilovi laskuri” ja “Kohtumispaika ei tohi muuta” lavastajal uue filmi “Suurepärase ajastu lõpp” võtetele. Filmi aluseks on ühe eluperioodi Tallinnas elanud ja töötanud kirjanik Sergei Dovlatovi märkmed ja novellikogu “Kompromiss”.

Täpselt kokkulepitud ajal ilmub terrassile näitleja Lembit Ulfsak, kes mängis end 1986. aastal Govoruhhini filmis “Kapten Granti otsinguil” Paganelina nii vene kui eesti vaatajate südametesse. Nüüd mängib Ulfsak ka “Suurepärase ajastu lõpus”. Ulfsak tuleb pakiga. Pakis on kingitused: vürtsikilu, leib ja Andrei Ivanovi raamat “Harbini ööliblikad”, mis sai sel aastal vene uue kirjanduse auhinna. Ulfsak ja Govoruhhin embavad südamlikult.

Govoruhhin: Ma ei söö sellist leiba. See on magus. Ma armastan eesti musta leiba.

Ulfsak (ulatades külakostiga pakki): Aga kotti tahad? Maksab 40 senti.

Vestlusel osalejad võtavad terrassil laua taga istet.

Fotograaf: Kas te istuksite teisele poole lauda? Sealt valgus ei sega.

Govoruhhin: Ei. Ma ei saa seljaga sinnapoole istuda.

Ulfsak: Puudub veel, et sa paluksid Fellinil teise kohta istuda. (Jätkab.) Ma tolknen juba teist tundi linnas. Tõin naise linna.

Govoruhhin: Tõid?

Ulfsak: Noh, autoga.

Govoruhhin: Sa oled vene keele juba ära unustanud.