Kalafüsioloog Arvo Tuvikene ja hüdrobioloog Lea Tuvikene seletavad lahti, mis on praegusel kuumalaine tingimustes kalade suremise põhjuseks.

"Eriti on kalad tundlikud kõrgete temperatuuride suhtes siis, kui vee soojenemine toimub kiiresti ja nende ainevahetus ei jõua uue olukorraga kohaneda. Üldiselt on nii, et kui kalu „harjutada“ aeglaselt kõrgemate temperatuuridega, siis kasvab ka kalade vastupidavus kõrgematele temperatuuridele. Praegu on Peipsi kallastelt leitud peamiselt kiiska, ahvenat ja koha noorjärke, kes kõik armastavad viibida kaldalähedases taimestikurikkas piirkonnas."

Kallaste rand on kalaraipeid täis
Foto: Argo Ingver

"Kui liiga sooja veega kaasnevaid muid põhjuseid ei oleks, siis taluksid kõik Peipsi kalaliigid praeguseid kõrgeid temperatuure. Hetkel võib see olla 25-26 kraadi juures, kuid kaldapiirkonnas ka kõrgem. Meie järvede kaladest on kõrge temperatuuri suhtes tundlikumad kiisk ja ahven. Nende sugulane koha talub palju kõrgemaid temperatuure. Ka rääbis ja siig kardavad liigsooja vett, kuid nemad leiavad järves paremini üles madalama temperatuuriga ja suurema hapnikuvaruga paigad. Karpkalalased, näiteks särg ja latikas, tulevad toime ka rohkem kui 30-kraadises vees."

"Vee kõrge temperatuuriga kaasneb enamasti ka hoogne vetikate kasv, mis tõstab vee pH väga kõrgele ja selliseks, et vesi muutub aluseliseks. Sellises kõrge pH-ga vees hakkab osa lämmastikühend ammooniumist (NH4+) muutuma ammoniaagiks (NH3). Viimane on kaladele väga toksilise mõjuga. Üldiselt on ahvenlased võrreldes karpkalalastega ammoniaagi sisalduse suhtes üle 3 korra tundlikumad."

Kallaste rand on kalaraipeid täis
Foto: Argo Ingver

"Samuti põhjustab vohavate vetikate hingamine öö jooksul vees hapnikusisalduse vähenemist. Peipsi vees oleme varasemate kalade massilise suremise ajal mõõtnud hapnikusisalduse langemist vastu hommikut, kella 4 ja 6 vahel, kuni 30%-ni küllastusest. Juba kella 8 paiku on küllastus tõusnud 60%-ni ja 10 ajal 90%-ni."

"Päikesetõusu-eelne madal hapnikusisaldus tekitab kaladele täiendavat stressi. Nimelt eritavad kõik meie kalad normaalse ainevahetuse käigus lämmastikku sisaldavate ainete lagunemisjäägina läbi lõpuste ammoniaaki. Ammoniaagi eritamine saab toimuda ainult juhul, kui vees on piisavalt vabu vesinikuioone, millega liitudes muutub ammoniaak vähemmürgiseks ammooniumiks. Kõrge pH puhul aga napib neid vabu vesinikioone ja mürgine ammoniaak võib kaladesse kuhjuma hakata. Selline olukord on eriti tõenäoline varahommikuti, enne päikesetõusu, kui vee hapnikusisaldus on suure vetikamassi hingamise tulemusel kriitiliselt vähenenud. Põhjuseks on asjaolu, et ammoniaagi mürgine mõju avaldub kõige tugevamalt just vee madala hapnikusisalduse juures."

"On muidugi ka võimalus, et hukkunud kalade hulgas on mõrrapüügil vette tagasi lastud peenkala, kelle ellujäämus nii sooja vette tagasilaskmisel on kindlasti väiksem kui külmas vees, kuid see ei saa olla nii massiline."