Tiheda liiklusega autotee ja raudtee vahelisel alal hätta sattunud luigepere aitamiseks mitu ametkonda läbi helistanud ja enda sõnul abita jäänud naise pahameel on Heiki Valneri sõnul suuresti õigustatud, sest pole selge, kes lindudega tegelema peaks.

“Üldlevinud müüt on see, et tuleks helistada keskonnainspektsiooni numbrile 1313, aga sealt ei saa tegelikult abi. See number on tegelikult keskkonnavastaste kuritegude vihjetelefon. Nüüd, kus ühiskond on arenenud, külvatakse nad üle ka loomakõnedega,” sõnas Valner.

“Ühest riigipoolset abinumbrit pole olemas. Heal juhul antakse see informatsioon edasi päästjatele, kes oleks võtnud need luigepojad ja viinud nad Kadrioru tiigi peale või Russalka juures mereranda lahti lasknud. Kõik. Riik pole selliseid asju ette näinud ja need linnupojad oleks surnud. Kodanikele oleks jäänud illusioon, et vaata kui tore, Eesti riigi päästjad tulid ja päästsid ära. Tegelikult ei päästnud. Nad viisid nad silma alt ära kuskile surema,” maalis Valner musta pildi.

“Riigil on ressurss kaitsealuste linnuliikide jaoks ja see on üsna kohmakas. Juhul, kui suuruluk on kesklinnas, saab riik väga hästi hakkama. Kui maanteel aetakse alla kits või põder, saadakse sellega ka hakkama. Linnuküsimuses ei saa riigilt abi,” tõdes Valner.

Pahatihti on ametiasutuste vastuseks, et see on looduslik valik. Paljuski ma olen sellega nõus,” märkis Valner.

“Aga võib ka väita, et looduslik valik lõppes siis, kui hakkas teaduse ja tehnika revolutsioon, kui inimene hakkas igale poole sekkuma. Kui palju seda inimesest puutumata loodust üldse on? Kas traatidesse lennanud lind on looduslik valik, kas autolt löögi saanud loom on looduslik valik või on see siiski inimtekkeline põhjus?” küsis Valner retooriliselt.

Loomakaitse liit eelistab abi andmisel inimtekkelisi põhjuseid ja kui elusolend on hädas, siis reageeritakse niipalju, kui võimekus lubab.

Loomakaitse liidu juhatuse liige tõdes, et on kahju, et luigeperele abi otsinud inimene neile nii hilja helistas. “Pigem saab inimene abi vigastatud või hädas loomadega mittetulundusühingutelt kui riigilt,” leidis Valner.

Eesti ühiskond on arenenud sinnamaani, et me ei tolereeri ka lindude ja loomade piinu.

“Poliitikud ja ametkondade esindajad ütlevad, et neil ei ole ressurssi, see ei ole esmatähtis ja nemad tegelevad inimestega. Eesti ühiskond on arenenud sinnamaani, et me ei tolereeri ka lindude ja loomade piinu. Poliitikud peavad sellest aru saama. Me räägime ressursi ümberjagamisest. Ühiskond areneb ja võib-olla viie aasta pärast inimesed enam ei lepi,” arvas Valner.

Olenemata sellest, et Valner leiab, et keskkonnainfo numbrist 1313 pole kasu, märkis keskkonnainspektsiooni avalike suhete nõunik Leili Tuul, et kuigi inspektsioon ise loomade-lindude abistamise ega hukkunud loomade koristamisega ei tegele, aidatakse sellelt numbrilt õige ametkonna või organisatsioonini jõuda.

Näiteks eilse luigepoegade juhtumi puhul teavitati keskkonnaametit kella 21 paiku. “Meie loomade rehabilitatsiooni spetsialistile öeldi, et sündmuskohale läheb mupo, kes viib luiged raudteelt luikedele sobivasse kohta, nt lähima veekogu äärde. Spetsialistil paluti olla telefonitsi kättesaadav, kui mupol peaks tekkima küsimusi või muresid luikede teisaldamisel,” ütles keskkonnaameti pressiesindaja Sille Ader.

Ta lisas, et loomade rehabilitatsiooni spetsialist oli telefonivalves valmis helistajaid-küsijaid nõustama ja abistama, kuidas luiged kõige ohutumalt loodusesse viia, ent mupolt ega kelleltki teiselt abipalveid ei laekunud.

Hiljem selgus, et mupo jõudis kohale aga liiga hilja ning loomakaitse liit oli juba linde ära toimetamas.

Ader märkis, et kuigi avalikkusel on ootus loomade kiirabi järele, siis riik seda teenust ei paku.

Luigepojad, kelle üks vanem Järvevana tee läheduses hukkus ja teine hirmunult ära lendas, lähevad aga Raplamaale Sibelle Lee juurde, kes on aastaid oma talu hoovis linde-loomi aidanud. Ta toidab neid ja vabastab loodusesse. Selline saatus ootab ees ka loo peategelasi.

Linnupojad enamasti abi ei vaja

Kui luigepojad viibisid tõepoolest ohtlikus olukorras ja loomakaitse liit pidas vajalikuks appi rutata, siis enamikel juhtudel pole inimese sekkumist tarvis. Veel enam — inimene võib tahtmatult elujõus linnupojad ära tappa.

“Seoses linnupoegadega, keda on praegu kümneid tuhandeid, saab loomakaitse liit päevas 30-40 kõnet. Peamiselt vastan ma inimestele, et pange need linnupojad sinna, kus nad olid, sõidu- ja kõnnitee pealt ära ema ja isa kuuldeulatusse haljasala peale põõsastesse ja las nad olla. Kogu Eestimaa on praegu linnu- ja loomapoegadega kaetud. Looduses on laud kaetud — kõik söövad kõiki. See käibki niimoodi, kuigi seda on endale ebameeldiv tunnistada,” selgitas Valner.

Ma ei kujuta ette, mitu lindu on inimesed koju viinud. Siis nad helistavad ja küsivad nõu, kuidas neid toita, ja lõpuks on nad tigedad ja pahased, et linnud surid ära.

“Praegune massipsühhoos iga linnu pärast… Ma ei kujuta ette, mitu lindu on inimesed koju viinud. Ja siis nad helistavad ja küsivad nõu, kuidas neid toita, ja lõpuks on nad tigedad ja pahased, et linnud surid ära. Jah, nad surevadki inimese käes ära isegi siis, kui asjatundlik inimene neid toidab. Ellujäämisprotsent on palju väiksem kui pärisvanemate puhul ja sellepärast ei tasugi sekkuda looduse asjadesse. 90 protsendil ma ütlen inimestele, et jätke see loom sinna, kus ta on,” rõhutas Valner.

Siiski tuleb iga situatsiooni vaadata eraldi. “Teine olukord on Tallinnas Narva maantel, kus on puhas kivikõrb. Seal ma ütlesin, et jah, me võtame selle linnu ära, sest seal ta tõesti jääb auto alla. Tal ei ole kuskile minna, mis sest et vanemad olid seal.”

Teised paanikapõhjustajad on jänesepojad. “Kõik on selgeltnägijad ja leiavad, et nad on hüljatud või vanemad on surnud, aga tegelikult käib asi nii, et jänesepojad jäetaksegi päevaks üksinda ja õhtul ilmub välja ema, kes võtab nad kaissu, soojendab nad üles ja annab süüa. Looduses käibki niimoodi ja siis inimesed viivad nad koju, annavad lehmapiima ja pärast on nad surnud ning siis kiruvad inimesed riiki. Riik ei ole siis süüdi, ise olid loll! Ära torgi, kui pole vaja.”

Kuhu pöörduda, kui märkad hukkunud või hädas looma?
Hätta sattunud või vigastatud loomadest saab teatada keskkonnainfo telefonile 1313, mida haldab häirekeskus (nagu ka hädaabitelefoni 112 ja Tallinna abitelefon), kes sõltuvalt olukorrast ja juhtumist edastab taolised teated kokkulepitud korra kohaselt vastavatele ametkondadele – päästeametile, keskkonnaametile, jahimeestele.

Kui metsloomad või linnud on elus ja terved, ent ebasobivas kohas, nt tiheasustusalal, raudteel vmt, siis tuleb nad viia esimesel võimalusel neile ohutusse ja sobivasse kohta looduses.

Leili Tuule sõnul on loomade-lindude juhtumid väga erinevad ning tegutsemine sõltub konkreetsest olukorrast. "Näiteks kui suuruluk (põder, hirv, metskits, metssiga, karu, hunt, ilves) on sattunud tiheasustusalale ning temast tuleneb oht inimesele (inimese elule, tervisele, varale) või liiklusele, siis on tegu juba päästesündmusega ja reageerivad päästjad, kes püüavad uluki tagasi tema elukeskkonda aidata ning kaasavad vajadusel ka keskkonnaeksperdid."

Teedel hukkunud või vigastatud suurulukite puhul võtab 1313 operaator ühendust kohalike jahiseltsidega, kes toimetavad surnud või vigastatud metslooma teelt ära.

Maanteedel (riigiteedel) hukkunud või vigastatud väikeulukitest või muudest loomadest tuleb teatada maanteeinfokeskuse telefonile 1510, kust edastatakse info piirkonna teedevalitsusele.

Linna või asula piires (kohalikul teel) sõiduki alla jäänud või muul viisil hukkunud loomadest tuleb teatada kohalikule omavalitsusele, mis tegeleb kohalike heakorraküsimustega.