Tartu linna haridusosakonna juhataja Riho Raave sõnul püstitasid aktiivsemad Tartu koolijuhid eesotsas Tartu Kivilinna kooli direktori Karin Luku ja Raatuse kooli direktori Toomas Kingiga haridusjuhtide kevadseminaril teema, kas Tartu koolides võiks loovainetes hakata rakendama mitteeristavat hindamist. Esmalt arutati ja seejärel hääletati. Nii selgus, et 21 koolijuhist enamik oli kohe idee poolt. Poolt ei hääletanud vaid kaks koolijuhti, kes polnud idee vastu, kuid leidsid, et teemat tuleb esmalt veidi enam arutada.

Eile jõuti eelkokkuleppeni ja Raave sõnul on eesmärk uus süsteem kasutusele võtta juba uuel õppeaastal. „See sõltub ka koolide valmisolekust, sest see eeldab ka hindamissüsteemi läbivaatamist ja õpetajatele selgitamist, et see on progressiivne,“ sõnas Raave. Iga koolijuht saab nüüd kuu aja jooksul koolis teemat arutada ja seejärel kohtutakse uuesti. „Kevadel sünnib see muudatus ära,“ on Raave kindel. Kõik koolid ei pruugi küll muudatusega kohe kaasa minna – iga kool langetab selle otsuse ise –, aga enamik teeb seda üsna kindlasti juba sel sügisel.

Ettepaneku üks eestkõnelejaid, Kivilinna kooli direktor Karin Lukk märkis, et Tartus on juba paari aasta eest kokku lepitud, et esimeses kooliastmes numbriliselt ei hinnata, kuid kahes koolis: Kivilinna ja Raatuse koolis on numbriteta hindamist praktiseeritud juba ka suuremates klassides.

„Kui see süsteem hästi üles ehitada, siis ei kao ära õpimotivatsioon, mida kardetakse,“ rääkis Lukk. Tema koolis kaotati numbriline hindamine loovainetes kolme aasta eest esimese hooga kuni 6. klassini, nii et tulevast sügisest on sama süsteem kogu põhikoolis. Lukk teab, et suurim hirm seoses selle muutusega on just õpimotivatsiooni kadumise ees. „Tegelikult ei lange see sugugi ja hoopis lapsed võidavad. Neis ainetes peaks olema tegutsemisrõõm, sest neid nimetataksegi loovaineteks, ja see on – vastupidi – kindlasti suurenenud,“ kinnitas Lukk. Raave märkis samuti, et pigem võib hirm näiteks kehalises kasvatuses hinde saamise ees stressi tekitada ega motiveeri õppimist.

Oluline on aga muutusi ette võttes neid esmalt arutada ka lapsevanematega. Lukk nentis, et teisiti nii suuri muutusi teha ei saakski. „Loomulikult oli neil ka väike mure, et mis siis, kui lapsed hakkavad looderdama ja ei õpi enam nii palju kui enne,“ meenutas Lukk, aga lisas, et kõik sõltub sellest, kuidas süsteem üles ehitada. Kivilinna koolis loodi süsteem selliselt, et arvestuse saamiseks tuleb ära teha kõik olulised õpiülesanded. Kui varem võiks laisem õpilane kolme saamiseks kaks tööd ära teha ja kolmanda tegemata jätta, siis arvestust sel moel enam kätte ei saa. „Kui kehalises näiteks ühel veerandil on 60 meetri jooks, kaugushüpe ja pallivise, siis peab need kõik ära tegema – ei saa nii, et oh, pallivise ja kaugushüpe on tehtud, las see jooks jääda,“ toonitas Lukk. „See oli ka üks argumente, mis lapsevanemaid veenis, et lapsed ei kaota oma õppekava läbimises, teadmiste kogumises ja tegevustes midagi, vaid pigem võidavad.“

Loovtunnid Tartu Descartes'i koolis
Foto: Argo Ingver

Siiski on uuele süsteemile üle minnes välja tulnud ka selle kitsaskohad. Nimelt võivad Luku sõnul eritähelepanu vajada viielised õpilased, keda kõiki nüüd ühtemoodi tähega A hinnatakse. „Märkasime juba esimesel aastal, et nende motivatsioon jäi natuke kesiseks seetõttu, et nad ei saanud hindega tunnustust ja tähelepanu nagu varem, ja seetõttu pakkusime ka seminaril välja, et kõige edukam oleks kasutada süsteemi, kus on ka A+ juures,“ rääkis Lukk, kuidas eriliselt silmapaistvat tulemust saab esile tõsta. Tublimate esiletõstmiseks on leitud ka teisi võimalusi, näiteks on kunstiõpetuses valminud ilusamatest töödest näitused.

Lukk osutas, et ükski koolijuht ei olnud põhikoolis loovainetes numbrilise hindamise kaotamise vastu, ja nentis, et kiirustades ei tohi muudatusi teha, vaid kõik nüansid on vaja läbi mõelda ja vaadata, kuidas uus lahendus koolisüsteemi sobitub. Paljudel koolidel on aga võimalus õppida juba ka nende vigadest, kes selle tee juba läbi on käinud.

Seadus ei jõua järele

Üks neist, kes muudatuse toetuseks kohe kätt ei tõstnud, oli Tartu Decartes’i kooli direktor Jaan Reinson. Ta on tegelikult olnud kogu aeg seda meelt, et oskusainetes võiks mitteeristavat hindamist kasutada, kuid ta tahaks näha, et see seadusega ei põrkuks. Probleem on nimelt selles, et ilma hinneteta loovainetes ei saa üle minna teise kooli ega gümnaasiumi.

„Põhikooli lõpetamise tingimused ja lõputunnistuse välja andmise tingimused on sellised, et kõikides ainetes tuleb panna hinne numbriga,“ selgitas Reinson. Ta nentis, et kuni 8. klassini võib õpilasi hinnata või mitte, aga üheksanda klassi lõpuks peavad õpilastel olema viie palli süsteemis hinded. „Mina olen seisukohal, et see võimalus peaks olema sellisel juhul nii kirjutada ka lõputunnistusele, et me ei peaks hakkama 9. klassis enam mingit süsteemi välja mõtlema, mida me teeme,“ arutles Reinson. Tema hinnangul tuleks hindamissüsteemi muutes niisiis muuta ka lõputunnistuse väljastamise tingimusi.

Tartu Descartes'i kooli õpilaste valmistatud riided Waldorflasteaia lastele
Foto: Argo Ingver

Kivilinna kooli direktoril on aga lahendus juba välja nuputatud: tema koolis lahendati see vastuolu nii, et lõpuaasta lõpeb projekttööga. „Näiteks kunstiõpetuses valib laps välja oma parimad tööd ja selgitab juurde, miks ta arvas, et need on tema parimad; kehalises saab pidada näiteks oma arengupäevikut; tööõpetuses võib ära teha mingite kindlate võtetega töö – projekttöö esitatakse teistele ja sellest kujuneb lõpuhinne,“ tutvustas Lukk üht võimalikku lahendust, kuidas ka praegu on võimalik lõputunnistusele hinne saada.

Haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna asejuhataja Pille Liblik kommenteeris, et hindamise teemaga on ministeerium tegelenud alates 2014. aastast. „Oleme kuulanud ära koolide ja lapsevanemate seisukohad. Oleme kohtunud ka koolijuhtidega ja arutelud hindamise muutmise teemal käivad. Ministeeriumi juures on kogunenud koolijuhtide initsiatiivgrupp, kellega seda teemat arutame,“ sõnas Liblik, kes rõhutas, et hindamine peab andma tagasisidet lapse arengu kohta ja näitama, kuhu ta on arengus jõudnud.

Miks süsteemi üldse muuta?

Luku sõnul on Eestis palju koole, kes oskusainetes on kas kaalunud või juba läinud üle numbrivabale hindamisele. „Iga laps on neis ainetes reeglina erineva aluspõhjaga või sünnipäraste eeldustega, küll muusikas, küll kunstis, küll kehalises,“ märkis ta. „Oluline on nende ainete juures tegutsemisrõõm ja et laps julgeks oma loovust avada, aga kui ta teab, et teda mõõdetakse mingi kindla standardi alusel, ja ta ei pruugi sellesse standardisse mahtuda, siis ta on kinni nendes ainetes ja ta ei tegutse rõõmuga,“ osutas Lukk. Palju on räägitud sellest, et lapsed liiguvad liiga vähe ja peaksid aktiivsemad olema, aga sellelegi aitaks kaasa, kui poleks mitte kehaline kasvatus, vaid liikumisõpetus ja lapsed ei peaks vastama normidele ega standarditele. Lapsed tunneksid end vabamalt ja saaksid aktiivsemalt kaasa teha.

Tartu linna koolide plaanitava muudatuse üle avaldas heameelt riigikogu liige Liina Kersna, kes nimetas seda suisa haridusrevolutsiooniks. „Vähe sellest, et nad suutsid ühise kokkuleppe tulemusel lõpetada laste selekteerimise esimesse klassi ning loobuda esimeses kolmes klassis numbrilisest hindamisest, minnes üle vaid sõnalisele hindamisele, on nad tänaseks jõudmas ülelinnalisele kokkuleppele hakata kõigis põhikooli klassides kasutama loovainetes (muusika, kunst, tööõpetus ja kehaline) nn mitte-eristavat hindamist (st arvestatud-mittearvestatud),“ kiitis Kersna.

Kersna oli Tartu haridusjuhtide kevadseminaril kohal ja märkis, et Tartu koolijuhtide arvates võiks ka üldainete hindamises uude ajastusse astuda ja loobuda iganenud viiepallilisest süsteemist, mis surub õpetaja lapse arengu hindamisel väga kitsasse raami. „Paindlikum ja täpsem oleks kasutada tähti A-F, nagu ülikoolides,“ sõnas Kersna. Saadiku sõnavõtt sai palju tagasisidet ja mõni meenutas seepeale kümnepallilise hindamissüsteemi kogemust. Sellise süsteemi toetaja on ka Tartu Decartes’i kooli direktor.

A kuni F või 1 kuni 10

Reinson rääkis, et Decartes’i kool kasutas juba 1990ndate alguses kümne palli hindamissüsteemi, seda tehti ilmselt ühe esimesena Eestis ja lootuses, et see hindamismall ka seadusesse kirjutatakse. Seda ei tehtud, kuid Reinson on siiani just kümnepallise süsteemi toetaja. Praegu võib kool seda süsteemi küll kasutada, aga kui laps läheb koolist ära või ta saab lõputunnistuse, siis peavad hinded olema siiski viie palli süsteemis. See teeb teistsuguse hindamissüsteemi kasutamise Reinsoni hinnangul segaseks ja keeruliseks.

„Hindamine peaks olema ühte moodi: kui me paneme kuni 8. klassini mingeid hindeid arvestatud või mitte arvestatud või kuidagi teist või kolmandat moodi, siis samamoodi võiks see kajastuda ka lõputunnistusel,“ leiab Reinson. Koolijuht on sel teemal aastaid ka ministeeriumiga aastaid. „Kõik on nõus, aga millegipärast ei taheta seda muudatust teha. Mulle on see arusaamatu.“

Seda, et viiepallisüsteem tuleks ära kaotada, soovitas Reinson juba 1980ndate lõpus, kui temalt uue hindamissüsteemi kohta eksperthinnangut paluti. „Juba see, et on kaks negatiivset hinnet, on tegelikult nonsenss – see on täitsa mõistusevastane tegelikult, aga ometigi on ta siiamaani. Võime sinna ju protsente taha joonistada, aga tegelikult ei ole seal ei õpilaste ega ka õpetajate jaoks mingit vahet. Jah, kasutatakse mõlemat, aga sisuliselt neil pole vahet,“ rõhutas Reinson.

Kui omal ajal kümnepallisüsteemi kasutasime, siis meil läks kaks aastat, et õpetajad hakkaksid sellest aru saama ja suudaksid ka suulist vastust, mida tol ajal oli rohkem, kümnepallisüsteemis hinnata.

Üldse tõmmatakse Reinsoni hinnangul praegu liiga palju jooni ning arvestatakse liiga vähe erivajadustega õpilastega ja ollakse kinni mõttes, et kõik peavad ühepalju suutma. Miskipärast saadakse füüsilisest puudest aru, aga vaimsete võimete mõõtmises erandit ei tehta. „Ometi me teame ju, et võimed on erinevad ja ka põhjused, miks ei suudeta, on tegelikult sama objektiivsed, kui on füüsilise puude korral,“ toonitas Reinson.

Ülikoolides kasutatud tähtedega A kuni F hindamine oleks Reinsoni hinnangul praegusest parem, kuid tema hääl läheb siiski kümnepallisüsteemile, millele oleks lihtne üle minna, eriti arvestades, et tasemetöid ja eksameid hinnatakse saja punkti skaalal. „Sada ja kümme on väga lihtsalt teisendatavad,“ osutas ta. Siingi on aga erisusi ja kokkuleppimisvõimalusi, sest näiteks Soomes on küll kasutusel kümnepallisüsteem, kuid hindeid 1, 2 ja 3 tegelikult ei kasutata.

Muudatusi tehes tuleb kindlasti arvestada ka harjumisajaga. „Kui omal ajal kümnepallisüsteemi kasutasime, siis meil läks kaks aastat, et õpetajad hakkaksid sellest aru saama ja suudaksid ka suulist vastust, mida tol ajal oli rohkem, kümnepallisüsteemis hinnata,“ nentis Reinson.