Kirjutasime möödunud nädalal, et kodutud, kes ei soovi öömajades ööbida, on Tallinnas püsti pannud vähemalt kolm telklaagrit. Üks neist laagreist oli samas paigas, kust Tallinna munitsipaalpolitseiamet oli kodutuid alles eelneval nädalal ära ajamas käinud. Mupo põhjendas, et kodutud korjavad prahti ja risustavad oma laagriplatse ning kasvatavad sedasi asotsiaalsust. Lasnamäel käis mupo sel põhjusel eile üht telklaagrit laiali ajamas.

Peale kodutute telklaagrite võib Tallinnast leida aga ka korralikumaid ja põhjalikumaid kodutute elupaiku. Mustamäe ja Nõmme linnaosade piiril elavad ühes väikeses metsatukas kolm kodutut, kellest kaks ühes ja kolmas, invaliidist mees, teises onnikeses. Neil on seal kõik vajalik: rehvidest ehitatud tualett, pesukauss ja isegi puude saagimise pukk, mida ilmselt onnide ehitamisel vaja läks. Kui fotograaf seal eelmisel nädalal käis, olid näha ka värsked jala- ja kärujäljed.

Mupo Mustamäe piirkonna inspektor Enn Viidu nentis, et neist kodutuist ollakse teadlikud, kuid samas kevadel ja suvel onnides tema sõnul kedagi ei olnud. Ta lisas, et möödunud talvel jaanuaris ja veebruaris elasid kodutud onnides küll ja kuna tegu on eravaldusega ning kodutuil on maaomaniku luba, siis mupo neid ära ajama ei tikkunud.

Mustamäe linnaosa valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhataja asetäitja Karin Kodasma sõnul on ka sotsiaaltöötajad käinud nende kodututega rääkimas ja erinevaid võimalikke võimalusi olukorra lahendamiseks pakkumas.

Osa koduta inimestest ongi nn looduslähedase elustiili viljelejad.

„Mõned kodutud on käinud ka osakonnas töötaja vastuvõtul,” lisas Kodasma. Sotsiaalhoolekande osakonna sotsiaalteenuste talituse vanemspetsialist Katri Heinjärv täpsustas, et kodutuid on nõustatud nii vältimatu sotsiaalabi korras öömaja teenustest, varjupaiga teenustest kui ka resotsialiseerimise teenusest sotsiaalmajutusüksustes, kuid tundub, et nad ei ole motiveeritud, kuna neile meeldib vabadus ja voli toimetada ise oma tegevusi. „Osa koduta inimestest ongi nn looduslähedase elustiili viljelejad. Sellised tunduvadki olevat omaehitatud onnis elavad kodutud. Vabatahtlikult on meie osakonda pöördunud need kodutud, kes soovivad informatsiooni öömajade, varjupaikade teenuste, toetuste suhtes. Paljud kodutud siiski võtavad abi vastu,” nentis Heinjärv.

Kodutute telklaagrite teemat kommenteerides ütles Viidu, et kevadel ja suvel püüti Mustamäel mõnda kohta kanda kinnitada, kuid edutult. „Koos maaomanike ning politseiga sai neil elu kibedaks tehtud ja siia kanti nad alalisi tugipunkte ei ole loonud,” ütles Viidu. Ta lisas, et tühjalt seisvaid hooneid, mida hõivata saaks, Mustamäel pole. Akadeemia teel asub sotsiaalmaja, mille lähedal on ööbinud mõned asukad, keda öömajale ei võetud, kuid külmemate ilmadega pole ka neid enam nähtud.

Mustamäe ja Nõmme piiril väikses metsatukas suurte kortermajade lähedal onnis elavate kodututega tegi Delfi fotograaf Andres Putting tutvust pea kolme aasta eest jaanuaris, mil nood olid samas paigas elanud juba üle kolme aasta, alates 2010. aasta septembrist. Hoolimata õues praksuvast pakasest olid kodutud oma eluga tillukeses onnis rahul.

Foto: Andres Putting

Siin fotograafi toonane reportaaž:

„Tallinnas, ühe magala serval, metsatuka veerel võib jalutaja näha oksakuhilat. Tähelepanelikum vaataja aga märkab bussipeatusest oksahunnikuni viivat lumest puhtaks roogitud teekest. Mööda seda teed minnes avaneb oksahunniku taga järgmine pilt: puhtaksroogitud platsikesel, mida tänava poolt varjab kõrge oksakuhi, asetseb lõkkease pliidiga, samas on kapp, millel toidunõud. Platsikese ühel serval on paari meetri pikkune ja rohelise kilega ülelöödud, umbes meetri kõrgune kast. Ilmselt hoiavad inimesed siin oma varusid, teen järelduse.

Puude vahele on tõmmatud pesunöör, kus ripuvad jäätunud riided. Rohelise kilega kaetud kastil olev kraadiklaas näitab 20 kraadi külma. Kell on 9.30.

Onnike, mille ühest nurgast turritab ahjutoru, on ehitatud kättejuhtuvatest vahenditest. Samas seisab plastikust jõulukuusk. Kõvakstallatud lumi platsil näitab inimtegevuse hiljutisi jälgi. On puhas. Mõned tööriistad ripuvad ühe kasti serval. Pildistan platsil olevaid objekte, kui tajun, et keegi justkui vaataks mind. Märkan, et rohelise kasti üks serv on lahti ja sealt piilub mind üks vanem mees.

„Tere, kas te elate siin?” uurin. Kast, tuleb välja, et hoopis elamu. Avaneb otsast ja sees on näha seal istuvat vuntsidega 50ndates meest. „Jah, me elame siin oma naisega,” viipab ta tahapoole. Tekihunnik tema selja taga annab aimu, et seal tõesti magab keegi. „Külm ei ole?“ — „Ei, inimene ju harjub kõigega.”

Siin on loodus, vaikus, rahu. Kevadel, suvel on ju nii ilus. Ei, ei tahaks küll enam inimeste sekka minna.

„Kaua te siin juba elate?“ — „Septembris saab neli aastat täis. Maa kuulub ühele mehele ja ta lubab meil siin elada, hoiame siin silma peal, koristame kui vaja. Süüa käime linnast otsimas,” räägib mees.

„Seal onnis,” näitab ta mulle korstnaga onni, „elab minuvanune mees, invaliid. Jalad on tal haiged, raske liikuda. Aitame ka teda.”

„Kuidas te siin elate?“ — „Hommikul silmad lahti, paneme lõkke põlema, korjame puid. Siis sulatame lumest vett, et saaks teed teha ja siis linna. Süüa otsima. WC ehitasime ka ise siia,” näitab ta mulle veidi eemal paiknevat moodustist.

Mees räägib, et tööl nad ei käi. 15 aastat kodutuna on neid õpetanud elama. „Aga kui keegi teile korterit praegu pakuks, võtaksite pakutava vastu?” viskan mehele küsimuse. „Eeei, ei. Me oleme nii ära harjunud. Siin on loodus, vaikus, rahu. Kevadel, suvel on ju nii ilus. Ei, ei tahaks küll enam inimeste sekka minna,” räägib oma meetrikõrguse kilega kaetud elamu uksel istuv mees, soojad villased sokid jalas.

„Meie saame hakkama, aga jah, varsti algab siin ehitus ja siis peab uue elamise vaatama,” mõlgutab ta mõtteid. Nime ja nägu ta kaamerale näidata/öelda ei taha, hakkavad siis inimesed siin käima, pole tarvis. Las jääb siis nii. „Aga küll me hakkama saame,” muigab ta lõpetuseks, „elasime enne siia tulekut kah onnikeses, elame ka edasi!”

Pildid 2014. aasta jaanuarist: