Vabadussõjalaste koostatud põhiseadus jõustus 24. jaanuaril 1934. Seeläbi asendus senine parlamentaarne riigikord poolpresidentaalsega, milles etendas olulist rolli riigivanem. Kuna riigivanema valimised pidid toimuma alles aprillis, siis hakkas tema kohustusi täitma parasjagu valitsuse eesotsas seisnud Konstantin Päts.

Peaaegu kohe algasid ettevalmistused eelseisvateks valimisteks. Riigivanema kandidaatideks seati üles Andres Larka, Johan Laidoner, Konstantin Päts ja August Rei. Tugevamateks peeti neist Larkat ja Laidoneri – esimest tänu vabadussõjalaste ja teist tänu isiklikule populaarsusele.

Ägedas ja kohati inetuks kiskunud valimisvõitluses ei saanud ükski osapool läbi populismi, demagoogia ja insinuatsioonideta. Väidetavalt olevat mõned vabadussõjalastest tulipead laskunud ka ebamääraste ähvardusteni à la: oodake ainult, kuni me võimu juurde saame. Vabadussõjalaste võidulootus oli suur, sest jaanuaris peetud omavalitsuste valimistel saavutasid nad linnades suurt edu. Maal jäädi alla mõlemale agraarparteile.

Riigipöördest kaitseolukorrani

12. märtsil kella 14 paiku aeti Tondi kasarmutes häirekorras jalule aspirantide (reservohvitseride) kursus. Neile jagati kätte relvad ja laskemoon ning kõik kolm kompaniid marssisid linna. Enamik aspirante suunati Toompea lossi julgestama (peale selle toodi lossihoovi kaitseliidu mõlemad soomusautod), osa aga saadeti Narva maanteele ja Mere puiesteele, kus asusid Eesti vabadussõjalaste liidu ja selle Tallinna osakonna ruumid. Aspirantidelt võtsid teatepulga üle politseinikud, kes korraldasid läbiotsimise ja arreteerisid kohal viibinud vabadussõjalaste juhid. Õhtu ja öö jooksul laienes vabadussõjalaste vahistamine üle kogu riigi.

Kell 16.30 algas Toompea Valges saalis valitsuse koosolek. Riigivanem Päts teatas, et vabadussõjalased olevat valmistanud ette vägivaldset riigipööret, mistõttu valitsus on sunnitud rakendama ennetavat abinõu: kuulutama kuueks kuuks välja üleriigilise kaitseseisukorra, keelustama poliitilise tegevuse ning sulgema vabadussõjalaste organisatsioonid ja nende häälekandjad; ühtlasi tuleb kindral Laidoner erakorralise võimu teostamiseks nimetada kaitsevägede ülemjuhatajaks ja sisekaitse ülemaks. Ministrid Pätsile vastu ei vaielnud ja kohapeal vormistati vajalikud otsused, mis tehti telegraafi teel teatavaks kogu riigile.

Näis mõeldamatu, et riigi tippjuhid võiksid sellises küsimuses valetada. Muide, ka Pätsile ja Laidonerile valetati.

Riigikogu ja erakonnad kiitsid toimunu heaks, osalt rõõmustades vabadussõjalaste poliitikast kõrvaletõrjumise üle, osalt aga uskudes väiteid vabadussõjalaste mässuplaanide kohta. Näis mõeldamatu, et riigi tippjuhid võiksid sellises küsimuses valetada. Muide, ka Pätsile ja Laidonerile valetati. Kolmas riigivanema kandidaat, sotsialist August Rei kinnitas neile sel päeval, et vabadussõjalaste väljaastumine algab samal õhtul ja seetõttu ei tohi kauem viivitada.

12. märtsi sammud olid suunatud ennekõike vabadussõjalaste vastu ja puudutasid ülejäänud ühiskonda kaudselt. Poliitiline pinevus hakkas suurenema suve lõpus, kui lähenes kaitseseisukorra lõpu tähtaeg. Suur osa poliitikuid arvas, et erakorraliste piirangute järele pole vajadust ja tuleks pöörduda tagasi tavalise korra juurde. Ent Päts, Laidoner ja siseminister Karl Einbund olid vastupidisel arvamusel ning pikendasid kaitseseisukorda veel üheks aastaks.

Enamasti on seda sündmust nimetatud 12. märtsi riigipöördeks, kuid selle kuupäeva kõrval ei saa unustada ka 2. oktoobrit, sest riigipööre toimus kahes järgus. Kuna toimunule oli õnnestunud saada parlamendi heakskiit, siis kutsuti riigikogu kokku nüüdki, kuid seekord saavutasid valitsuse kriitikud seal (väikese) enamuse. Seetõttu 2. oktoobril riigikogu istungjärk lõpetati ega lubatud parlamendil edaspidi enam koguneda, vaid seati see Einbundi sõnutsi vaikivasse olekusse. Sellele järgnes hulk keelde ja käske, mis viisid järk-järgult ühiskonna tasalülitamiseni.

Graafika: Toom Tragel

1. märtsil toimus teine üle-eestiline rahvaloendus.

1 126 134 inimest loendati selle käigus Eestis.

88,2% neist olid

eestlased.