Kristi Klaas jäi kliimakonverentsi viimasel päeval pildile USA välisministri John Kerryga, mõlemad dokumendi lugemisse süvenenud. Selgus, et tegu oli konverentsi lõpusirge ühe pinevama hetkega.

"Plenaari algus lükkus edasi, aga ühelgi delegatsioonil ei olnud infot, miks. Selle kohta liikusid erinevad jutud. Lõpuks oli küsimus kahes asjas – üks oli see shall ja should küsimus," kirjeldas Klaas olukorda.

USA esindajad avastasid nimelt, et lõplikus tekstis pole kirjas mitte, et rikkamad riigid peaksid seadma (should set) endale kogu majandust hõlmavad kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärgid, vaid et rikkamad riigid seavad (shall set) need eemärgid. Selline sõnastus aga oleks tekitanud olukorra, kus sisepoliitilised kaalutlused oleks lepingu vastuvõtmist takistanud.

Kristi Klaasi sõnul käis John Kerry pausi ajal tegelikult riigijuhtidega rääkimas. Aga et prantsuse keeles on Eesti tähestikuliselt Ameerika Ühendriikide järel, sattus USA esindaja Eesti esindaja kõrvale.

"Küsisin Kerry käest, et miks algus venib, siis ta tuli ja näitas lepet ja ütles, et "siin lauses on eksituse tõttu shall kirjas, kõikides eelnevates versioonides oli should, ma ei saa aru kust see tuli, aga seda on vaja parandada". Ta ütles, et muidu USA pardale ei tule ja lepet ratifitseerida ei ole võimalik. Ta oli veendunud, et see on tehniline eksitus ja lõpuks, kui tehnilisi parandusi ette loeti, siis see shall ja should oligi seal," rääkis Klaas.

Kristi Klaas ja John Kerry
Foto: Twitter

Teine põhjus, miks plenaari algus venis, oli see, et Nicaragua ei olnud teatud punktidega nõus. "Ma tean, et Hollande suhtles Nicaragua presidendiga, et nad ikka nõusse saada. Nicaragua üritas lõpuni vastuvõtmist takistada, aga plenaari juht Laurent Fabius jättis Nicaragua sõnavõtupalve enne leppe vastuvõtmist tähelepanuta, võttis leppe vastu ja pärast andis Nicaraguale sõna. Ilmselt oli see siiski presidentide tasandil kokku lepitud, aga läbirääkija ei olnud sellega kursis…" oletas Klaas.

Tema sõnul oli läbirääkimise protsessis raskeid kohti, mida üks või teine riik või riikide grupp ei toetanud.

"Näiteks Euroopa Liit oli selle poolt, et iga viie aasta tagant vaadata rahvuslikud emissioonide vähendamised üle, paljud arenguriigid olid selle vastu, sest nad tundsid, et sellega muutuvad eesmärgid, mida nad olid varem esitanud. Aga oli Euroopa Liidu suur võit, et saime nii kaugele, et eesmärgid iga viie aasta tagant üle vaadata - see on oluline punkt."

Teine, milles arenenud riigid ja arenguriigid eriarvamusel olid, oli küsimus, kas neid peaks leppe raames erinevalt käsitlema. Arenguriigid pigem tahtsid, et neil oleks suur rahastus ja mitte nii palju kohustusi. Lõpuks aga otsest formaalset vahetegemist leppes ei ole. Vahetegemine tuleb küll välja leppe sisust. Kuni aastain 2020 on arenenud riigid lubanud maksta arenguriikidele 100 miljardit dollarit kliimaeesmärkide saavutamiseks, see sai leppesse sisse, sellega on arenguriigid kindlasti rahul."

Enne leppe vastuvõtmist peeti väga suureks edusammuks, et peaaegu kõik riigid esitasid oma rahvuslikud kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamise eesmärgid. See näitas et tahe on olemas. Klaasi sõnul suutis eesistuja Prantsusmaa väga raske ülesande lõpule viia, et lepe vastu võeti ja selle üle oli saalisolijatel siiras heameel, mis väljendus leppe vastuvõtmise järel juubeldamises.