Tegin sõnade toetamiseks ka kiire analüüsi, milles võib peituda üks või kaks väikest loogikaviga, kuid üldpilt riigi kui organisatsiooni efektiivsusest peaks välja tulema küll. Vaatlesin andmeid viie näitaja lõikes, mis erineval viisil kirjeldavad riigieelarve täitmise eeldusi.

1) Riigieelarve tulud ehk siis raha hulk, mida planeeriti ajavahemikul peamiselt maksude näol koguda

2) SKP ühe inimese kohta, mis võiks näidata meie kõigi majandustegevuste keskmist rahalist tulemit

3) Keskmine brutopalk ehk siis kui hästi läheb töövõtjal

4) Tööga hõivatute arv, (tõsi, siin on sees ka avalik sektor, ilma milleta oleks pilt veel nutusem) kelle vahel tuleb maksukoormust jagada

5) Majanduslikult aktiivsete ettevõtete arv, mille vahel tuleb maksukoormust jagada

Jätsin lihtsuse mõttes välja algandmed, mida igaüks saab statistikaameti lehelt ise vaadata, ja koostasin trendijooned, kus 2011. aastale on antud algväärtus 100 ning järgnevatele aastatele koefitsendid, mis näitavad ühe või teise näitaja kasvutrende.

Ehk siis väga lihtsalt ja üldiselt: riigieelarve tulud, majanduses osaleja efektiivsus ning üksikisiku töötasu kasvavad võrdses tempos, kuid seda saavutatakse järjest vähema arvu töövõtjate ja aktiivsete ettevõtete najal. Kusjuures käärid on hirmuäratavalt suured! Riik muutub igaühe jaoks meist üha koormavamaks kandamiks.

Seepärast oleks minu soov uuele riigikogule: suurt tööd ja vaidlemist nende eelnõudega, mis puudutavad pakendiaktsiise ning muude otseste või kaudsete maksude kehtestamist ei ole praegu tarvis. Järgneva vähemalt viie aasta jooksul peaksid kõik riigieelarvet suurendavad tegurid tulenema ainult ja ainult palkade ja kasumi kasvust, Eestisse naasevatest inimestest, reaalsest tarbimise mahu kasvust ning avaliku sektori palju efektiivsemast toimimisest.