RIIGIKOGU VALIMISED 2003: Raha on oluline - hääli said rohkem need, kes tampisid kampaanisasse miljoneid
Delfi toob koostöös MTÜ Valimisvaatlusega lugejateni lood varasematest riigikogu valimistest. Kõiki juba ilmunud lugusid näed Riigikogu valimiste lehelt!
Mida kaugemale ajas tagasi minna, seda olulisem on valimislubaduste juures teada ka taustsüsteemi toonaste olude kohta. Nii näiteks oli 2003. aasta valimiskampaania ajal keskmine palk umbes 6500 krooni ja tulumaksuvaba miinimum 1000 krooni kuus, majanduskasv oli 2002. aastal 5,8 protsenti.
Rahvaliidu kampaania kohal hõljus tugevalt erakonna auesimehe president Arnold Rüütli aura. Loomulikult president ise riigikokku ei kandideerinud, kuid see ei takistanud erakonnal tema nime oma kampaanias ja programmis kasutamast. Hõbedajuukseline riigijuht leidis oma koha programmis, kui näide mehest, kelle ideaalidega Rahvaliidu õiglane poliitika peaks sobima. Üheks väljapaistvamaks lubaduseks oli edaspidi valida presidenti otsevalimistel, milles Rahvaliidule sekundeeris Reformierakond. Viimane neist lubadustest on seda üllatavam, et Reformierakond pole ei varasematel ega hilisematel riigikogu valimistel presidendi otsevalimisi toetanud.
Erakondade 2003. aasta valimisprogrammides oli märgatav mure siseturvalisuse pärast. Karistuste karmistamine ja jõulisem võitlus kuritegevuse vastu oli sees pea kõigis programmides. Kõige jõulisemad olid siin Rahvaliit, mille lubaduste hulgas oli näiteks ka surmanuhtluse taastamine, ja Res Publica, mille mitmetimõistetav loosung “Vali kord” oli vast nende valimiste meeldejäävaim.
Üheks küllaltki karmi kõlaga valimislubaduseks oli ametnike sunderakonnastamise lõpetamine, mis oli sees nii Mõõdukate kui Res Publica programmides. Lubaduse taust seisnes Keskerakonna ja Reformierakonna kokkuleppes kaotada valimisliidud ka kohalike omavalitsuste valimistel. Riigikohtu kolleegium tunnistas need sätted aga põhiseaduse vastasteks, mille peale riigikogu lükkas valimisliitude keelustamise edasi aastasse 2005.
Utoopa 2003 aasta moodi: stabiilne 10%-line majanduskasv!
Mõned väljakäidud ideed võivad tänases Eestis tunduda üht- või teistpidi utoopilised. Näiteks, kui võrrelda võimalust luua ID-kaardiga ettevõte viieteistkümne minutiga, tundub kummaline Res Publica lubadus, et vajalike dokumentide vormistamine selleks peab olema võimalik vähem kui 30 päevaga. Või kes näeks täna reaalsena Rahvaliidu programmi punkti stabiilselt 10-protsendisest majanduskasvust, mida pisut lahjemas sõnastuses toetas ka Res Publica?
Kuid sõltumata sellest, mida ükski erakond lubas, kehtis ka 2003. aastal väga tugevalt sama seos, mis neli aastat varem – mida rohkem erakond valimistele kulutas, seda enam kohti parlamendis saadi. Statistikahuvilistele võib öelda, et korrelatsioon väljakäidud raha ja võidetud häälte arvu vahel oli 0,95 (sic!).
Nii kulude kui saavutatud häälte poolest langesid erakonnad laias laastus kolme gruppi. Esimeses grupis olid Keskerakond, Res Publica ja Reformierakond, mis kulutasid vähemalt 13 miljonit krooni ja said parlamendis vähemalt 19 kohta. Teises grupis olid Rahvaliit, Isamaaliit ja Mõõdukad, mis kulutasid vahemikus 2,9 kuni kuus miljonit krooni ja said selle eest kuus kuni 13 kohta. Kolmandasse gruppi läksid kõik ülejäänud erakonnad, mis kulutasid alla miljoni krooni ega saanud ka ühtegi kohta.
Kui kulude ja kohtade suhe oli nelja aastaga peaaegu samaks jäänud, siis erakondade kulutused eraldi olid läinud laiali igasse suunda. Keskerakond ja Reformierakond olid oma kulutusi ligikaudu kolmekordistanud ning Rahvaliit kahekordistanud. Isamaaliidu kulutustes võrreldes neli aastat varasemaga vahet polnudki ja Mõõdukad olid oma kulutusi isegi umbes 20 protsendi võrra kärpinud.