Lugeja: Flora ja Nõmme Kalju mängul asendus reeglitest arusaamine karjainstinkti ja pöörase lõugamisega

Käisin laupäeval, 22.märtsil, Hiiu staadionil vaatamas Premium liiga mängu Nõmme Kalju ja FC Flora vahel. Kampaaniakorras oli Nõmme elanikele pandud postkastidesse tasuta pääsmeid ja nii läksin minagi kohale.

Olen kõvasti üle keskmise jalkafänn, kuid vaatan rohkem kõrgema taseme mängu nagu Meistrite liiga ja rahvuskoondiste mängud ning pigem televiisori ees. Kuna aga ilm oli ilus ja pilet tasuta taskus, siis otsustasin väljareklaamitud põnevusmängu vaatama minna.

Mängu alguses köitis minu tähelepanu teadustaja ütlus, et "loomulikult pole jalgpallis kohta rassismil." Rassism tundus tol hetkel küll täiesti tähtsusetu asi, mida mainida, aga eks see ole FIFA ettekirjutus, olgu ta siin nii ebakohane kui tahes.

Mängu alguseks olid mitmed organiseeritud fännid juba üsna tugevas joobes ja käitusid üsna matslikult. Seda mõlema klubi poolehoidjate hulgas.

Vastaseid solvatakse toorelt, aga küllalt julgelt piirdeaia tagant ja oma kaasfännide hulga seest. Kui keegi kukub, siis nõuavad kukkuja klubi fännid kooris vastasele kaarti ja teine pool sõimab maha prantsatanud pallurit sukeldujaks.

Kõik see kokku meenutas mulle midagi taolist, mis toimus Hitleri Saksamaal või Stalini NSVL-is, kus mõtlemine ja reeglitest arusaamine on asendunud karjainstinkti ja pöörase lõugamisega, ning miski ei olene sellest, kellel on õigus ja kes eksib.

Kui mängida jalgpalli enda pealepressitud otsuste järgi, siis mis mõte sellel mängul üldse on? Kui iga natukenegi kaine fänn näeb, et tema meeskonna pallur kukub tahtlikult, siis miks nõuda kollast kaarti vastasmeeskonna mängijale?

Mille poolest erineb selline fänn Vladimir Putinist, kes samuti nõuab endale seda, mis talle ei kuulu? Rassism pole olnud ega hakkagi olema Eestis mingi teema, kuid jalgpallis ei tohiks kindlasti olla kohta toorele mühaklikkusele.