Priiuse põlistamise päev on kuidagi võõras ja harjumatu tähtpäev!

Priiuse põlistamise päev tuli meile nagu välk selgest taevast ja rahva jaoks on see tähtpäev alles võõras ja harjumatu. 27. märtsil küll riigilipud lehvimas olid, kuid ilmselt paljud inimesed ei teadnud selle päeva tähendust.Üleeile oli alles küüditamisohvrite mälestuspäev ja 27. märtsil juba põlistame priiust.

Kui päris ausalt öelda, siis see uus tähtpäev - priiuse põlistamise päev - tuli nagu nagu välk selgest taevast. Äkki hakati sellest meedias rääkima, riigilipud oli 27. märtsil lehvimas ja tekkis suisa küsimus, et mis nüüd siis lahti on, et selline äkitselt ilmunud tähtpäev tuli? Kalendris seda kirjas pole.

Vaatasin siis selle kohta teavet internetist ja selgus, et see tähtpäev on ellu kutsutud Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho algatusel. Veel on öeldud sedagi, et see tähtpäev on seetõttu ellu kutsutud, et pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist 20. augustil 1991. on riik olnud suveräänne kauem kui ta oli seda perioodil 1918- 1940.

Priiuse põlistamise päeva tähistatakse 27. märtsil 2013.

Tore on, kui rahvas sai taas ühe uue tähtpäeva juurde. Kui meil oleks olnud käibel ka endiselt rahatähena Eesti Kroon, siis oleks see priiuse põlistamine olnud täielikum.

Huvitav, kas Eesti Vabariigi president annab nüüd ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kihole ka riikliku teenetemärgi, et ta selle tähtpäeva ellu kutsus?

Priiuse põlistamise päev tuli tõesti uue tähtpäevana nagu välk selgest taevast ja seetõttu on see tähtpäev alles võõras ja harjumatu.

Jah vabadus meil on, aga oma raha meil enam pole ning otsused tehakse Euroopa Liidu poolt ja peakorteriks on Brüssel.

Palgatõusule on lootust igal aastal Vabariigi Valitsuse liikmetel, aga mitte rahval. Ilmselt on palgatõusu küsimus ka priiuse põlistamisega seotud?

Rahval küll seda priiust sõna sekka öelda  eriti pole oma seisukohtade välja ütlemiseks, võimuesindajatel on selle eest  seda võimalust küllaga.