Edgar Savisaar: rahvas kuulaku hüüdlauseid, uskugu neid ja olgu vait
Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts ütles 7. mail Kumus Eesti Tarbijateühistute Keskühistu (ETK) 95. aasta sünnipäevakonverentsil, et suuremad probleemid töötuse ning tööjõuga peaksid saama lahendatud juba selle, ehk siis 2012. aasta lõpuks. Nagu parempoolsele poliitikule kohane, oli Parts hüperpositiivne - erinevalt ühiskonnas levivast niigi positivistlikust arusaamast, et tööturu probleemid võiksid laheneda paari aasta jooksul, näeb Parts ikka lahendust loetud kuudega.
Majandus- ja kommunikatsiooniminister väitis küll, et asjad lahenevad ja seda veel kiiresti, kuid jättis ühegi sõnaga avamata, et kust too lahendus tulla võiks. Jällegi täpselt parempoolsetele poliitikutele omane mõtteviis: tuleb pimesi uskuda juhte, kes teatavad, et asi läheb heaks, kuid ühtegi infokildu rahvale selle kohta, et millest tulenevalt olukord paraneb, paraku ei jagata.
Ühesõnaga, tegemist on pimesi uskumisele kuuluvate väidete avaldamisega, nagu see on omane nii Reformierakonnale kui ka IRLile. Nii on asjad käinud parempoolsete võimu all aastaid ja ei näi paranevat.
Samas vaatamata sellele, et kõik justkui peaks varsti hästi minema, leiab Parts, et mure kvalifitseeritud tööjõu osas säilib. Majandus- ja kommunikatsiooniminister avaldas seisukoha, et puudu on meil nii kõrgemalt kvalifitseeritud töötajaid, kuid ka vähetasuvate tööde tegijaid.
Parts lobises välja, et parempoolsed ei usu ka ise, mida räägivad
Sellest väljaütlemisest tekib kohe mitu küsimust. Esiteks, kui Eestis ei ole kõrge kvalifikatsiooniga töötajaid, kas siis parempoolsete poliitikute kiitus meie heast haridusest ja konkurentsivõimelisest, eelkõige just töötajatel põhinevast, majandusest on lihtsalt ajupesu, millesse nad ka ise ei usu? Parempoolsed lihtsalt räägivad, mis hetkel kasulik tundub ja kas nad ise sellesse usuvad või kas selles jutus ka mingi tõetera on, ei oma mingisugust tähtsust. Parts lobises selle lihtsalt kogemata välja, kuna ta jutt ei olnud eelretsenseeritud ja ta ei suutnud iga oma mõttekäiku tervikusse asetada.
Teiseks tekib küsimus, et kui meil ei ole ei kõrgemalt kvalifitseeritud töötajaid ega ka vähetasuvate tööde tegijaid, kes meil siin riigis siis üldse on? Kes on siis need töötud, kellel ei ole sissetulekuid ja tööd ning kellel on palju probleeme? Kas need on mingisugused keskpärased andetud ja suure egoga inimesed, kellel ei ole oskusi ja teadmisi, et teha kõrgelt kvalifitseeritud tööd, kuid kellele ei sobi ka vähetasuva töö tegemine? Ja seda vaatamata sellele, et pank müüb maja, lapsed vajavad toitmist ja igapäevaseid arveid maksta ei suuda? Või pidas Parts silma seda, et kõik töötud on nii või teisiti juba välismaale putkanud või seda kohe tegemas?
Juhan Partsi sünnipäevakonverentsi sõnavõtt on Eesti parempoolsete poliitikute tüüpilise jutu suurepärane musternäidis. Kui räägitavasse mitte eriti süveneda või hüüdlauseid pimesi uskuda, siis tundub ju meil riigis kõik hästi minevat. Kui aga natukenegi proovida kaasa mõelda, siis võta üks lause ja viska teist – mitte mingisugust sisu, üks vastuolu ajab teist taga ja olemas on vaid ülitugev demagoogiline element.
Parts räägib positiivsetest toonidest, kuid jätab need targu täpsustamata
Kuna sellise hämast küllastunud sõnavõtu põhjal mingeid konstruktiivseid järeldusi ei olegi võimalik teha, siis nentis Parts paljulubavalt, et Eesti majanduse hetkeseisust peab rääkima positiivsetes toonides. On täpsustamatagi selge, et ta jättis mainimata, millised need positiivsed toonid konkreetselt oleksid, millel need võiksid põhineda või millest tuleneda.
Seega, nagu Eesti parempoolsete poliitikute jutlusele kohane, teatas Parts, et tööpuuduse probleem laheneb kiiresti ja üldse on meil vaid positiivsed toonid, kuid ühtegi sisulist ja neid väiteid toetavat majanduslikku näitajat keeldus ta nimetamast ning ka avamast arengute täpsemat sisu, mis probleemid peaks lahendama. Ühesõnaga, rahvas kuulaku hüüdlauseid, uskugu neid ja olgu vait.
Partsi demagoogilise jutu illustreerimiseks on hea tuua statistikaameti avaldatud heitunud isikute (need, kes on kaotanud lootuse tööd leida) numbrid. 2008. aastal oli Eestis heitunud inimesi 5 500, 2009 ja 2010 oli vastav näitaja 8 700 ja 2011. aastaks oli tõusnud 9 800 peale. Kuna igasugusest töö otsimisest loobunud inimesed on tõmbunud endasse, on seega ka sotsiaalses mõttes peitunud inimeste arv Eestis kasvuteel. Nii võibki tunduda, et probleemid on lahenemas. Ehk nagu parempoolsetel poliitikutel Eestis tavaks – ei ole inimest, ei ole probleemi.
Täiendavalt heitunud isikutele on oluline näitaja ka pikaajalise töötuse number. Statistikaameti andmetel oli Eestis 24 kuud või rohkem tööta olnud inimesi 2008. aastal 6 200, 2009. aastal 9 000, 2010. aastal 19 300 ja 2011. aastal 27 500.
Seega meil on üha rohkem töö otsimisest loobunuid ja pikka aega töötuna olnuid. Kui selliseid, tööturult lõplikult lahkunuid, on meil üha rohkem, siis on ka loogiline, et need inimesed ei käi töötukassas sabas seismas ja aktiivselt tööturu meetmeid tarbimas. Kui sellel foonil vaadata silmaklappidega üksnes registreeritud töötute numbrit ja mitte näha, või tahta näha, tervikpilti, siis võibki jõuda eksijäreldusele, et olukord Eesti tööturul justkui paraneks. Ja võib olla mõnes kitsas segmendis lähebki paremaks, kuid üldjoontes toimub degradatsioon.
Kas on võimalik, et majandus- ja kommunikatsiooniminister ei saa tervikpildist aru? Vähetõenäoline, sest ministeeriumis on hulkade kaupa analüütikuid, kes võiksid aidata statistilisi numbreid tõlgendada. Pigem on ikka probleem soovimatuses näha tõde ja soovis esitada valet.
