Toom Õunapuu: Mõtlemispuue on sügav puue
Muidu vajub tema võimekus mõttetult unustuse auku ja võib-olla jääb ta niimoodi ligimeste mällu hoopis eripäraste aevastuste ning peapööretega, mitte aga loogilise arutlusoskuse ega veenmisjõuga.
Vaba on loll inimene, sest temal ei lasu mingit kohustust oma rumalust ilmutada, aga just sellega ta enda tutvusringis silma torkab. Probleemi juurikas peitub selles, et iga kord pole kerge hoomata, mis see nüüd ikkagi on – suur totrus või tarkus.
Kui palju Delfi lugejaid adus näiteks, et oma 19. mai 2011. a artiklis „Tule taevas appi, Evelin!“ tunnistas loo autor Jakko Väli meie esileedi surnuks (!), sest kui „taevas“ on komadega eraldamata, saab see vastata ainult küsimusele „kus?“. Pöördumissõnaks oli tehtud hoopis komaga eraldatud „Evelin“, kes oli oma elukesega jõudnud taevasse, kus ta kellelegi appi pidi ruttama. Kui aga autor soovis kutsuda taevast appi Evelinile, tulnuks mõte vormistada teisiti: „Tule, taevas, appi Evelinile!“ Jumala eest, tegemist pole keeleveaga, vaid ränga mõtlemispuudega, sest vigane keel on peaaegu alati vigase mõtlemise tulemus.
Teine näide. Buss vuras peatusse. Trobikond varaseid teismelisi trügis kibekähku sisse ja hõivas kõik vabad istekohad. Kamandav õpetaja jäi seisma ridade vahele ja jälgis, et kõik ta lapsukesed kenasti istuma saaksid, ning oli olukorraga rahul... Ridade vahele olid püsti jäänud ka mõned vanainimesed, kes bussi ronimisel polnud ahvikiirust näidanud.
Enesekiituse sopaauk
Õpetaja oli tööl, kuid südamekasvatus nagu ei kuulunukski tema kompetentsi. Ometi pole see mingi küüniline abstraktsioon, vaid pedagoogi igapäevane kohustuslik töölõik, mis pakkus talle lausa kandikul võimaluse viisaka käitumise kujundamiseks. Ju nõuab seegi õpetaja palgatõusu...
Domineeriv kaasaegne riitus on haisev enesekiitus. Kui oma kauba reklaamijaid võib isegi mõista, vahest ka poliitikuid kui vutlaris inimesi, kes enda erakonna võimu kindlustada soovivad, siis nüüd on astunud enesekiituse sopaauku usumehedki. Selmet kuulutada kantslist jumalasõna, kiidab teenekas pastor oma eraelulisi seiku, tõstes eriti kilbile selle, kui palju kiidusõnu oli ta pälvinud tuntud riigitegelase matusetalituse eest. Jälle mõtlemisaps!
Mõtlemisvõime näikse kaotanud olevat sulgemisohus olevate gümnaasiumide juhtkonnad, kes ilma igasuguse süümepiinata on valmis oma koolidesse vastu võtma viimaseidki kõlupäid, et oleks näidata, kui palju neil ikkagi õppureid on. Miks siis kool sulgeda, kui elujõudu veel jagub? Tegelikult kujutab see „elujõud“ tühipaljast miraaži, mis kisuks meie keskhariduse kvaliteedi veel sügavamasse sohu, kus see praegu asub. Tõeline kvaliteetharidus ei tohiks sisaldada praaki. Seepärast ei tuleks loendada päid, vaid mõõta seda, mis neis peades peidus on.
Ega arukas inimene ole see, kes kõike teab ja oskab, vaid see, kes oma teadmistes ja oskustes kahelda mõistab ning end pidevalt teatmeteoste järgi kontrollib. Paraku reedab igasugu kirjatsurade ja –neidiste looming äärmiselt vaest leksikat: läbi aetakse kõige argisemate sõnadega. Asta Õimu kuldaväärt „Sünonüümisõnastikku“ pole vist kunagi käes hoidnud isegi mitte kõik luulevõistlusel osalejad, aga muudkui sepitsetakse väärtusetuid värsse.
Mõtlemisoskus ja ohutunne
Kool peaks esmajoones arendama õpilaste mõtlemisoskust. Ja siia kuulub ka ohutunde kujundamine. Süsteemse õpetuse läbiteinu võib küll aja jooksul midagi unustada, aga mäletab ometi, et selles või teises üksikküsimuses eksitakse sageli, ja seepärast oskab ta end kontrollida näiteks ÕSi järgi. Ta on saanud elutargaks. Selles suunas peaks pürgima iga inimene, mitte aga võdisema võimalike probleemide ees. Kõik on kuskil kirjas, oska see üles otsida ja enneta vigu.
Keegi ei taha end lolliks tunnistada. Seepärast tekitas mu „Miksimikser“ äärmiselt vastakaid arvamusi ja tundeid. Ühed võtsid seda kui lõbusat arendavat veebimängu, mis peredes parajat elevust tekitas; teised vandusid mind põrgu põhja, sest kogusid vähe punkte ning tundsid end lolliks tehtuna. Ükskõikseks ei jäta see test aga kedagi: seda kas armastatakse või vihatakse – niisugune oligi koostaja taotlus.
Toogu maajade kalendri lõppaasta kõigile, kes me siin maamunal toimetame, selginemist, mida me lõpuks tahame või kuhu oleme teel. Aga milles asi? Õndsad pidavat olema just need, kes on vaimust vaesed. Sel juhul pole ju lollus puue, vaid hoopis vaimuteravus – see olgu öeldud lohutuseks rumalatele. Kui aga rumalus on ikkagi sügav puue, kas ei tuleks siis selle eest maksta ka vastavat invaliidsuspensioni?
