Kas eestlane on revolutsiooniks liialt laisk?
Kui vaadata revolutsioonile silma puht definitsioonipõhiselt, tähendab see suurt muutust kultuuris ja ühiskondlikus elus, eeskätt poliitikas ning plahvatuslikku üleminekut ühelt kvaliteedilt teisele.
Millal saab aeg revolutsiooniks küpseks, seda on vast üsna keeruline ette näha ning põhjendada. Kui tegemist pole just sõjaväelise või poliitilise riigipöördega, peab üks riik oma rahvast ikka väga pikalt nörritama, et tööriistad viimaks maha visatakse ning tänavale minnakse.
Ilmselt on tänasel päeval rahvarevolutsiooniks vaja enamat kui naiivset üleskutset Facebookis või Twitteris. Vaja on üleüldist rahulolematust ning kõrgendatud ootusi, samuti ka veidi südikamat noorsugu, keda vana võim ei suuda ning noorem võim enam ei taha piisava jõuga oma ohjes hoida. Sellisel olukorral on kõik eeldused plahvatuslikuks lumepalliefektiks.
Kui esimesed inimesed jaanuaris Egiptuse tänavatele tulid, ei usutud president Hosni Mubaraki taandumisse. Ometi laienes vastuhakk selliseks, et rahvas sai oma tahtmise. Aga kas sellega kaasnes automaatselt ka kvalitatiivne muudatus? Kindlasti mitte. Vähemalt turismisektoris valitseb praegu ähvardav vaikus, mis majanduslikus mõttes pani kogu Egiptuse rahva veelgi raskemasse olukorda. Teisalt on senine ebademokraatlik juhtimine vahetumas jõu vastu, mis vähemalt püüab sarnaneda arenenud lääne ühiskonnale. Iseasi, kas ühe perekonna taandumine suudab ikka lõhkuda aastakümneid toiminud korruptiivseid skeeme. Selline ühiskonna tervenemine võib võtta kümnendi kui mitte enam.
Oma rahulolematust ei ole sel aastal näidanud vaid egiptlased. Üks riik teise järel hakkas kihama nagu sipelgapesa. Avalikku hukkamõistu on näidatud juba euroopaski – alles hiljuti vallandusid teravad kokkupõrked korrakaitsjate ja meeleavaldajate vahel Hispaanias. Ka Gruusias ei lasta Mikheil Saakašvilil rahus istuda – opositsioonilised jõud nimetavad olukorda lausa revolutsiooniliseks.
Aga samal ajal kui terves maailmas käärib, valisid eestlased järgmiseks neljaks aastaks otsustajaks jõuks needsamad mehed, kes viisid meid majanduslangusesse ning tõid meid tänasesse päeva. Olukord oli ehk tõesti tingitud globaalsetest mõjudest, kuid ometi kinnistuvad majandusliku kollapsiga just need nimed, kes ka tänases koalitsioonis istuvad. Välispressist võis muide pärast kevadisi parlamendivalimisi lugeda arvamusi selle kohta, et me oleme samal pulgal enesepiitsutajatega - paganama valus on, aga muud moodi ka ei saa.
Miks on siis eestlane niivõrd vaoshoitud ja tuim? Kas tõesti ei lähe meie inimestele korda kõrge maksukoormus, sotsiaalne ebavõrdsus, kõrge tööpuudus, väikesed pensionid ja madalad palgad? Rääkimata veel teede olukorrast ja üht jalga lonkavast tervishoiusüsteemist.
Olles pidevas suhtluses Eestit külastavate väliskodanikega, olen neilt puht inimlikust huvist küsinud – mida nad peavad meie suurimaks puuduseks. Ja enamasti nimetatakse selleks just seda sõnuseletamatut flegmaatilisust. Tuimust. Mitte ainult okupatsiooniaastatest vintsutatud inimesed, vaid ka taasiseseisvumise esimestel aastatel sündinud noored näivad lokkavale ebaõiglusele ning rumalusele käega löövat.
Eesti oleviku probleemid ei taandu juba ammu küsimusele - kas parem- või vasakpoolsus. See on palju laiaulatuslikum problemaatika, mis ei tohiks teha ärevaks vaid sotsiaalteadlasi. See on meie kõigi tuleviku – parema tuleviku küsimus.
Meie kõigi ühiskondlik eesmärk peaks olema rahulolu tagamine. Ei ole mõtet luua illusioone tõelisest heaoluühiskonnast, kui me ise selle heaks midagi ära ei tee. Demokraatia ei ole kunagi tähendanud vaikivat nõusolekut. Miks paganama pärast me siis lepime sellega, kui kusagil valdkonnas valitseb rumalus ning bürokraatia? Miks me ei tõsta kisa, kui meiega käitutakse ebaõiglaselt? Miks me vaatame vaikides pealt, kuidas meie endi raha eest kindlustatakse võimu järjepidevust (ja vahet pole, kas Tallinnas või Toompeal)?
Loodetavasti ei ole siiski kõik eestlased 20 aastaga unne suikunud ning suudame lõpuks demokraatia teostajatele näidata, et uus vaikiv ajastu jääb tulemata. Lõppeks - revolutsioon ei pea tingimata tähendama massilisi väljaastumisi. See võib taanduda ka üksikisiku mõttemaailmaga ning kasvõi kriitilise kirjatükiga mõnes meediaväljaandes. Kasutagem siis meile antud vabadusi!
