Mida õpetavad meile need "teistsugused" inimesed
Olen kokku puutunud inimestega, kes just kui sildistavad neid, kes neist kuidagi erinevad. Teistsugune olemine ei anna põhjust veel eemale tõrjumiseks. Pean tunnistama, et olin ka ise üks neist inimestest, kes kartis "teistsugustega" suhelda.
Detsembri keskel pidin ma koolitöö tõttu minema kohtuma Downi sündroomiga inimesega ning olin enne seda tohutult närvis. Ma ei osanud ette ka kujutada, kuidas temaga suhtlema peaksin ja millest rääkima. Temaga kohtudes tabas mind aga väga meeldiv üllatus. Temaga oli kerge kõigest rääkida. Õigemini rääkis tema suurema osa ajast, sest mina pole just kõige jutukam.
Kõik tema jutus oli väga huvitav ning ma ei kaldunud kordagi oma mõtetega kõrvale. Temaga rohkem suheldes, teda kuulates hakkasin teda ka endaga võrdlema. Selle tulemusena taipasin, kui palju sarnasusi mul temaga on. Meile maitsevad samad toidud, kuulame sama muusikat ning ka hobid on sarnased.
Peale temaga kohtumist muutus mu arvamus täiesti. Kui kuulen kedagi ütlemas, et "näe, mingi imelik, kindlasti autist vms," siis enam ma ei lase neil nii öelda. Ka tema on inimene ega pole oma haiguses süüdi. Tal on samuti oma mõtted, unistused ja eesmärgid. Ta on inimene nagu iga teine, ainult natuke teistmoodi. Uskuge, see erinevus võib ka kasuks tulla. Neil on oma maailm, mis on meie maailmast erinev, neile meeldib elada. Samuti võtavad nad elu palju muretumalt.
Ja nii peabki! Ärge mõelge sadadele või tuhandetele probleemidele, mis teil hetkel on, vaid sellele, et olete elus, teile anti võimalus näha maailma ja seda tuleb ära kasutada. Nautige elamist, me elame ju ainult korra!
