Miks eestlased on niivõrd viha täis ja pritsivad nii palju mürki? Ma saan aru, et valitsusega ei olda rahul ja kõigil on ka omad probleemid, aga miks peab olema nii vihane selle peale, et me pole tolerantsed teineteise suhtes?

Tahan just rääkida meeste ja naiste võrdsusest. Üks mees kirjutas, et naised mingu sõjaväkke ning naine jälle vastu, et mehed on väätusetud.

Mina leian, et mõlemad sood on väärtuslikud, vajalikud ja kellegi jaoks armsad. Ühes kommentaaris oli näiteks väga hea ütlus: “mehed ja naised ei saa kunagi võrdseks, kuna ühel on jalgevahel üks ja teisel teine asi.” Ja nii ongi. Alati on midagi, mida mehed paremini teevad ning alati midagi, mida naised.

Ma ei räägi ainult töökohustustest, vaid elust üldiselt. Jah, samadel ametikohtadel on palgad ebavõrdsed, nõustun, aga see ei ole ju konkreetselt vastassugupoole süü, vaid ikka firma omaniku või palgaga tegelejate, olenemata kas selleks on naine või mees. Keda siis süüdistada? Võib ju öelda, et naisomanikud maksavad naistele rohkem ning meesomanikud meestele, aga alati ja igal pool see nii pole.

Tahan öelda, et üldiselt tahab naine varem või hiljem enda kõrvale meest ja mees enda kõrvale naist. Me oleme teineteise jaoks vajalikud ja nagu ka üks kommentaator kuskil ütles - koos oleme kõige tugevamad. Kahjuks ei suuda kõik sellest lihtsalt aru saada.

Samal ametikohal on kuskil maailmas alati üks mees, kes teeb seda konkreetset tööd mingist naisest paremini ja kindlasti ka naine, kes teeks mõne mehe asemel temast paremat tööd.

Mina olen naine, kes on ka iseseisev ja tahab oma soove ja unistusi ning eesmärke ellu viia. Ma ei taha olla ainult "kodukana" või lastekasvataja, tahan ka mujal end tõestada. Samas ei alaväärista ma kunagi meest. Samuti ei taha ma 100% võrdne olla mehega - naistel on omad asjad, mis naisele kohane ja meestel oma asjad, mis ainult neile omased.

Tihti vatsab tõele, et emad tegelevad rohkem lastega ja isad käivad tööl, aga see on jällegi pere enda teha, kuidas neil asjad korraldatud on. Meie jagame mehega lastekasvatamist, samuti aitab ta mul koristada, ma ei pea kõike tegema. Mina näiteks koristan hoolikamalt, mees lohakamalt, samuti saan ma naela seina löömise ja kapi ehitamisega hakkama, mis sest, et nael vahel läheb viltu ja kapp võib kokku kukkuda, lihtsalt mees teeb jälle kapi hooliakmalt ja kruvib kruvisid kiiremini ja otsemini. Ja mind see ei häiri. Ma tean, et saan iga asjaga ka ise hakkama ja ka mees saab iga asjaga ise hakkama kui tahab. Lihtsalt vahel mõne asjaga saab üks paremini, teine halvemini ja vastupidi. See on normaalne.

Igal õhtul, kui minu mees koju tuleb, olen ma väga õnnelik. Ta on väsinud tööpäevast, aga ma vaatan teda ja tunnen, et olen tema üle uhke, sest kuigi ta ei suuda lubada mulle ja lapsele kõike seda, mida me tahaksime, annab ta siiski endast parima, et meil oleks kõhud täis, katus pea kohal ja riided seljas. Alati, kui mul midagi väga vaja on, teeb ta nii, et ma selle saaks. Samamoodi teen ka mina tema heaks.

Tahangi öelda, et me oleme teineteisele vajalikud ja igaüks on oluline kellegi jaoks, ei pea vaidlema selle üle, miks keegi peab sõjaväes käima või miks keegi peab lapsi sünnitama. Kõik on enda teha, keegi ei keela naisel sõjaväkke minna. Ka mulle ei meeldi, et meestel see kohustuslik on, aga õnneks on palju võimalusi, kuidas sellest pääseda. Ja kui ka ei pääse, siis võib ju mõelda, et vähemalt oskab mees siis paremini ennast ja oma peret kaitsta. Kui sõjaväkke mineval mehel on kindel naine, kes ei lahku sõjaväe ajal, on ju nii mõnus, kui ta tuleb sinna külla, toob midagi head, naeratab, võib-olla teeb massaaži ja niisama saab jutustada oma kallimaga. 8-11 kuud ei ole nii pikk aeg, kui keegi su kõrval on. Samuti ei saa veeretada lapse sünnitamist mehe kaela, aga selle eest saab mees oma naisega koos sünnitama minna ja talle toeks olla. Neid, kes oma pere juurest lahkuvad, leidub mõlemast soost.

Mehed saavad aidata naisi naisteasjadega ja naised saavad mehi aidata meesteasjadega. Muidugi, kui vaid lastakse ja tahetakse.